Individuaalne arengukava on igal edukal sportlasel, näitlejal, ärimehel. Kõik, kes on vähegi kuhugi jõudnud, on suutnud seda tänu oma isiklikele plaanidele ja kavadele. Miks ei võiks selline isiklik arenguplaan olla ka igal õpilasel?
Koolides toimuvad küll iga-aastased arenguvestlused, paraku on need aga peamiselt tagasivaatavad – räägitakse peamiselt sellest, mis on juba juhtunud ja mis muret teeb, lapse arengu põhjalikuma kavandamiseni enamasti ei jõuta.
Arengukava või õppekava
Olen veendunud, et koolisüsteemi muutmisel annaks kõige paremaid tulemusi see, kui võtta riikliku õppekava (RÕK) uuendamise asemel suund hoopis igale lapsele oma arengukava koostamisele.
Kahjuks ei ole siin võimalik kiire edasiminek. Oleme harjunud rääkima riiklikust, mitte isiklikust arengu(õppe)kavast. Ametnikud on rahul, kui laps on ülevalt poolt antud programmi omandanud ja eksamid teinud – seda on nii lihtne mõõta ja kontrollida. Kas saavutatu kattub kuidagi õpilase huvide ja eeldustega, kas ja kuidas toetab lapse vaimset, emotsionaalset, sotsiaalset, moraalset jne arengut, jätab riikliku õppekava täitmine paraku tagaplaanile.
RÕK-il – vähemalt selle praegusel kujul! – on väga halb mõju. Paljudele õpilastele on see muutnud õppimise ebameeldivaks kohustuseks. Paljudele käib see lihtsalt üle jõu. Õppekavaga pole rahul ka õpetajad, kes on rahulolematud, et peavad läbi võtma tohutul hulgal teemasid, laskuma detailidesse, saamata millessegi piisavalt süveneda, ja olles seejuures ikkagi pidevalt hirmul, et midagi, mida riigieksamil küsitakse, on jäänud vajaliku tähelepanuta. Õppimise ja õpetamise asemel võetakse koolis ainet läbi.
Kaks kuubis
Lastevanemate liidu (ELVL) programmis on juba kümme aastat olnud kesksel kohal “kaks kuubis” põhimõte, mille järgi tuleks RÕK-i mahtu kaks korda vähendada, koolipäeva pikkust kaks korda lühendada ning laste koolikotti kaks korda kergemaks teha.
Oleme seisukohal, et RÕK-iga määratud kohustusliku osa mahtu tuleb oluliselt vähendada või sellest üldse loobuda. Meil peab olema julgust küsida, kas riiklikku õppekava on üldse vaja! Ükski riiklikult tsentraliseeritud kava ei hakka kunagi arvestama iga lapse eripäraga. Samas pole kahtlust, et eripäradega arvestamine muutub järjest olulisemaks. Õpetajate hinnangul on klassides juba ligi kaks kolmandikku õpilastest mingit laadi “erivajadusega”, kui võtta arvesse, et ka keskmisest andekamatelgi on oma erivajadused. Kui eesti koolidesse hakkavad tulema massiliselt teistest rahvustest lapsed, suureneb erivajadustega õpilaste arv veelgi. Siit järeldus – individuaalsetele arengukavadele üleminek muutub iga päevaga aktuaalsemaks.
Individuaalse arengukava tuum on õpilase iseseisvuse kasv. Just endale iseseisvalt sihtide seadmine on see, mis viib kuhugi välja. Õpilane peab õppima tema jaoks tähtsaid otsuseid tegema juba koolis. Viiendas-kuuendas klassis peab hakkama oma õpinguid (koolipäeva) ja tulevikku planeerima, algul õpetajate-nõustajate toel, edasi üha rohkem iseseisvalt. Gümnaasiumi või kutsekooli minek peab olema juba teadlik, põhjendatud, kriitiliselt läbi mõeldud isiklik valik.
Mis saab siis RÕK-ist? Sellest tuleb loobuda või selle mahtu kaks-kolm korda vähendada. RÕK-i koostajad võiksid vaadata, kuidas metsa harvendatakse. Väga palju ilusaid puid langetatakse, järele jäetakse hõre lagendik, millest peagi kasvab võimsate ja elujõuliste puudega mets. Samasugust harvendustööd tuleb teha ka RÕK-is.
Hoolekogude panus
Põhikooli- ja gümnaasiumiseadust (PGS) on vaja sisuliselt täitma hakata ja jõuda selleni, et igal koolil oleks oma õppekava, mis vastab selle kooli õpilaste eeldustele ja arenguvajadustele. Seadus näebki nii ette, kuid praegune RÕK on nii mahukas ja detailiderohke, et koolil pole enamasti võimalik sinna midagi olulist lisada.
Lapsevanemad, eriti hoolekogude liikmed, saavad ja peavad õpetajaid selles küsimuses toetama – koos on julgem ülepaisutatud RÕK-ile vastu seista, sealt tarbetut kraami välja juurida ja isiklike arengukavade koostamisele keskenduda.
ELVL ongi Riigikogu kultuurikomisjonile esitanud rea ettepanekuid, mida soovime menetluses olevasse PGS-i eelnõusse sisse viia. Eelkõige taotleme esitatud ettepanekutega koolide hoolekogu rolli täpsustamist ning otsustusõiguse olulist laiendamist. Muu hulgas taotleme kooli hoolekogule õigust öelda senisest kaalukamat sõna koolijuhi valimisel, samuti koolide juhtkonna ametisse nimetamisel ja vabastamise. Hoolekogu peab hakkama jõulisemalt suunama koolile õppesuundade valimist ja sellest tulenevalt ka kooli õppekava kinnitamist. Kasvama peab ka hoolekogu roll kooli arengu kavandamisel, kooli eelarve koostamisel ja koolielu korraldamisel üleüldse.
Tegelikult taotleme esitatud parandusettepanekutega seda, et kooli juhtimises ning koolielu korraldamises ei peaks suurenema mitte üksnes hoolekogu, vaid lapsevanemate roll üldse! Paljudes riikides läbi viidud uuringutega on tõendatud, et kaasates lapsevanemad aktiivsemalt kooliellu ja juhtimisse, ärgitades ja hoides nende huvi lapse tegemiste vastu koolis, saavutame õpitulemuste olulise paranemise.
www.laps.ee.
iii
ENN KIRSMAN, Eesti lastevanemate liidu juhatuse esimees
