Niisuguse statistika foonil on piinlik kuulata uhkeldamist meie riigi edukuse ja rikkusega. Missugune on siis tegelik pilt ja kas meie perede ja laste elu Eestimaal on ikka parem kui kunagi varem? Tänane reaalsus on kohati jahmatav ? meil on selliseid olukordi ja vaesusnäitajaid, just lastega perede osas, millest avalikult isegi ei räägita. Kurdame, et lapsi on vähe ja naised ei taha sünnitada. Olukorrast väljapääsu otsides oleme läinud sündide toetamise teed, unustades olemasolevad lapsed. Lastekodudes suureneb, kahjuks, ka emapalga ohvrite arv. Toetuste kaalukauss on ilmselgelt ühele poole kaldu.
Toetus sõltub võimulolijatest
Olen lastega perede ja vaesusprobleemidega tegelenud varem UNISEFi egiidi all, süsteemsemalt alates 2003. a. Riigikogu liikmena. Pean ütlema, et pärast Res Publica astumist opositsiooni on see tegevus olnud peaga vastu seina jooksmine. Jõudsime Pomerantsiga, kes eelmise valitsuse ajal oli sotsiaalminister, nii kaugele, et 2005. aastal tõsteti pisutki lasterikaste perede kvartalitoetusi ning seitsme ja enama lapsega pered hakkasid saama miinimumpalga lähedast igakuist suurperetoetust ehk nn. suure pere ema palka. Sotsiaalmaksu sellelt summalt maksab riik, see tagab lastega kodus olevale emale ravikindlustuse ja hiljem ka natuke parema pensioni.
On raske uskuda, et selle elementaarse tõe selgitamine ning tulemuse saavutamine oli Eesti riigis võimalik pärast mitmeid kadalipusarnaseid läbirääkimisi. Mõistmise saavutamine, et nii suure hulga laste kasvatamine on raske töö, rääkimata lisaraha vajadusest lastele neis peredes, kus toitjaid hulga suude kohta heal juhul kaks, maakohtades enamus neist veel madalapalgalised, ei tulnud kergelt. Toetus ei olnud küll suur, arvestades laste tegelikke igapäevavajadusi, kuid see oli märk, et riik suurtest peredest pisutki hoolib.
Mõnes mõttes võis õnnelik olla aga sellegi saavutuse üle, kuna alustasime faasist, kus tänases suurperede laste toetamise poliitikas tuli ennekõike uus toetusliik ellu viia, läbimurre saavutada. Siit punktist oli lootust summat kasvatades liikuda kuue- ja ehk ka viielapseliste peredeni.
Tants suurperetoetuste ümber
Res Publica valitsusaeg sai otsa ja suurperetoetused jäidki seitsmelapseliste juurde pidama, nüüd juba teist aastat. Sai käidud läbi Ansipid ja Aabid, rahandusministri juureski, kes oli vähemalt nende perede suhtes kaastundlik, kuid ei midagi. Pr. Savisaar leidis toona, et suurperede vaesust tuleb enne ikka analüüsida nagu ka nende naiste tööturukäitumist ? ja toetus kuuelapselistele peredele hääletati maha.
Möödunud aastal toodi keeldumiseks veel ootamatum põhjendus; suurpered ise ei tahtnud (?!) seda toetust?
Kuid siis, ühel päeval potsatas mu UNICEFi-postkasti orava pildiga kiri. Seal küsiti minu kui UNICEFi esindaja arvamust 5- ja 6-lapseliste suurperetoetuste kohta; kas ma seda toetan? Muidugi toetan, toetan endiselt! Olin üllatunud, et meie nii mahalaidetud idee on nüüdsest oravate valimisprogrammis, seda enam, et just nüüdsama oli ka valitsus sama eelnõu kui kõlbmatu kõrvale heitnud ja ? üleöö oli see põlatud kava peaministri partei valimislubadusena taas küllalt hea?
Vaatamata segadustele, rõõmustasin. Peamine, et asi saaks teoks ja pered raha. Kuid uurides selgus, et vaatamata Reformierakonna nüüd juba laialt reklaamitud lubadusele maksta ka 5- ja 6-lapselistele peredele suurperetoetusi, polnud nad 2007. aasta eelarvesse planeeritud selleks sentigi. Rahakott oli ju nende käes! Meie ettepanekule leida peredele see puudu olev raha kopsaka ülelaekumise arvelt näitas Reformierakond ootamatult punast tuld. Päris aasta lõpul, kui kokkuvõttes vist juba viiendat korda tahtsin suurperetoetusteks eelarvesse ettepaneku teha, sest raha selleks oli siis kindlalt olemas, ütles reformar Atonen rahanduskomisjoni esimehena mulle heatahtlikult, sõbramehe poolest: “Pole mõtet, me hääletame selle maha .? Mis see siis on? Mõtlen, et milleks siis sellist lubadust kodulehel riputada ja kirju saata? Milleks peredele vaid õhku lubada ? Nii tehti ka puuetega inimestega. Neilegi lubati, et aastast 2007 tõstetakse kohe kindlasti toetusi, kuid selle 60 miljoni eest, mis oleks võinud olla nende puudetoetuse raha, osteti keskkonnaametile hoopis lennuk (!). Ka Toompeale “mässama? tulek ei andnud nende toetustele lisa.
4% idee ? tulevikumõte
Madala iibega väikeriik, nagu me oleme, peaks järsult tõstma peredele suunatud kulutusi, just bilansiliste toetuste näol, näiteks 4%- le SKP-st. See oleks tuntav hüpe, mis annaks meie peredele mingigi kindlustunde. Selline kokkulepe eeldab ühiskonnas kindlasti suurt eeltööd ja konsensust. Sõjalistele kulutustele on NATO nõue 2%. Kuid keda me varsti kaitseme, kui meil pole rahvast?
Kätte jagatud raha ei püsi, teadagi, pikalt. Mis käes, see kulub, ka tühisteks asjadeks. Toetused võiksid olla paljuski teenuste näol, et pered julgeksid planeerida ka kolmandat, neljandat last. Näiteks võiks riik tuntavalt panustada lasteaia- või huviharidusmaksu, võimaliku haridussamba raha kogumisse analoogselt pensionisammastega. Kui noor ükskord õpinguid jätkata ei soovi, jääb kogutu alles, riik ei kaota midagi, võidab aga haritud rahva ja kvaliteetse tööjõu. Juba teisest, kindlasti aga kolmandast lapsest võiksid eluaseme pangalaenuprotsendid väheneda. Just laenukoormuse tõttu jääb meil sündimata väga palju lapsi. Oma kodu loomine on noore inimese jaoks kohati ületamatu probleem. Perekonna äramajandamine on tunduvalt keerukam ülesanne kui riigi majandamine, sest riik saab kasutada abivahendeid võõra tööjõu või näiteks kolmanda sektori näol. Perel sellised võimalused puuduvad. Seetõttu maadlevad iibeprobleemidega ka jõukad riigid. Kuid meid on liiga vähe.
Riik jääb ellu, kuid kas ka rahvus?
Siinkohal pakuks mõtlemisainet Savisaare tsitaat paksust mälestusraamatust “Peaminister? (lk. 367): “See, et venelased nihkuvad tulevikus rohkem Läänemere kallastele, saab tõenäoliselt olema möödapääsmatu. Nad täidavad siin demograafilise depressioonilehtri tekitatud tühiku.” Aastaid Eesti poliitikat kujundanud Keskpartei juhi tulevikuvisioon vihjab Eesti poliitika tegelikule lahusolekule Eesti Põhiseadusest. Tahaks loota, see pole olnud teadlik poliitika. Kas see on ikka meie jaoks möödapääsmatus või paratamatus? Usun, et arukalt toimides ei ole.
ELLE KULL,
Riigikogu liige
