Jüri aga kulutas 25 päeva jooksul ära poole oma palgast ja ülejäänud 5 päeva jooksul teise poole, näiteks ostis ta kuu lõpus endale televiisori. Pensionär Elfriide aga jagas oma pisku ühtlaselt kõigi päevade vahel.
Ajakellast välja ei saa
Võime inimese eluea vastandprotsesse kujutada joonisel toodud punase ja sinise joonega. Punane joon iseloomustab inimese noorusenergiat, tervist, avastamisrõõmu, seltsivust, ausust, teadmishimu, sallivust, tungi uute emotsioonide järele, õppimisvõimet ? kõike positiivset, et elus edasi jõuda ja endale koht päikese all kätte võidelda. Nimetame kogu seda kompleksi eluvõimeks (EV).
Sinise joonega on tähistatud vastandprotsess, mis märgistab vananemist, vajadust üksinduse järele, ükskõiksust, tuimust, haiguste teket ja süvenemist, eluväsimust, tigestumist, enesehaletsust, töövõime langust, seniilsust, konservatiivsust jne. Nimetagem seda kompleksi elutüdimuseks (ET).
Inimeste võrdlemiseks üksteisega kasutame riskitegurit k, mis sisaldab inimeste erinevat suhtumist oma perekonda, töösse, kaasinimestesse ja hoolitsust oma vaimse ja füüsiliste tervise eest.
Inimeste eristamiseks kasutame riskitegureid:
A: Inimene, kes ei joo ega suitseta, käib teatris, näitustel, turismimatkadel, tegeleb spordiga, on tähelepanelik kaasinimeste suhtes, k = 0,5
B: Inimene, kes ei joo ega suitseta, käib kinos ja spordivõistlustel, ülejäänud asjadega tegeleb juhuslikult, k = 0,75
C: Keskmine, nn ?normaalne? inimene, k = 1,0
D: Igapäevane tipsutaja, tööl ja kodus on probleeme, k = 1,5
E: Napsulembesed inimesed, k = 2,0
F: Asotsiaalid, k = 3,0
G: Narkomaanid, k = 5,0
Selgitame veelkord tähiseid. Alumisel horisontaalteljel on suhteline aeg t
kus t1= elatud aeg aastates ja t2= eluea pikkus aastates.
Eestis on keskmine eluiga 71,1 aastat. Võrdleme nüüd erinevaid inimesi, oletades, et nad on saanud 21,33 aasta vanuseks ja nende t väärtuseks on 21,33:71,1=0,3, st nad on elanud oma elust juba 30 protsenti.
Riskiteguri k kasutamisel tuleb suhteline aeg t korrutada k-ga.
Vaatleme kõigepealt nn. ?normaalset? inimest C (k=1,0). Mõõdame graafikult joonlauaga k·t=0,3 kohalt punase ja sinise joone vahe, st eluvõime ja elutüdimuse vahe. Mõõtmise tulemusel saame 0,71, so 71 protsenti. Kõik tundub korras olevat ? kolmandik elust on elatud ja 71 protsenti eluvõimest on veel alles. Jõudu edaspidiseks!
Järgnevalt vaatame, mis on juhtunud ülipüüdlikuga A (k=0,5), kel k·t=0,5·0,3=0,15. Mõõdame k·t=0,15 kohalt jälle punase ja sinise joone vahe, saame 0,93 ehk 93 protsenti. Inimene on kolmandiku elust ära elanud ja kulutanud kõigest 7 protsenti eluvõimest, alles on veel 93 protsenti. Seega on siin toimunud lausa ime: inimene on end ise noorendanud. Kadedaks teeb!
Vaatame nüüd joodikut, laaberdajat E (k=2,0); temal k·t=2·0,3=0,6, mis on suurem kui 0,5, st siin pole enam eluvõimest juttugi ja mõõta saame ainult elutüdimise suurust k·t=0,6, elutüdimus on 44 protsenti. Jätkamiseks on kaks võimalust: a) lasta vanas vaimus edasi, sest elutüdimust on juba omajagu kogunenud, või b) muuta meelt ja hakata korralikuks, lootuses hea pealehakkamise korral ajakellas liikumist aeglustada. Tuleb revideerida oma väärtushinnanguid ja hakata uutmoodi mõtlema ja elama.
Ei ole võimalik riskitegurile k anda negatiivseid väärtusi, mis aitaksid inimesel oma sündi olematuks teha. Teisisõnu – kes kord on siia ilma tulnud, see on liivakella sees pidevas muutumises, üks eluetapp kasvab sujuvalt üle järgmiseks, kuni suubub ajatusse olekusse.
Ajakellast välja ei ole võimalik saada, liikumine toimub ainult ühes suunas vasakult paremale või ülalt alla ? oleneb, kuidas pilti käes hoida. Ainuvõimalikuks valikuks on viibida võimalikult kaua ajakella ülemises pokaalis, mitte kiirustada alumisse pokaali.
Ülemises pokaalis on võimalik märksa kauem viibida, kui hoolitseda tõsiselt oma vaimse ja füüsilise tervise eest.
- Liivakell kui sümbol
Liivakella vasakut osa, kus punane joon on kõrgemal kui sinine joon, võib ka elu päikeseliseks pooleks nimetada. Parempoolset osa, kus sinine joon on kõrgemal kui punane, võib nimetada elu varjupooleks, kus valdavalt toimub taandareng. Inimesel on võimalik teha kõik endast olenev, et aeglustada liivakella põhja langemist. Inimene siseneb liivakella vasakult või ülalt ja väljub paremalt või alt, olenevalt sellest, kas liivakell on horisontaal- või vertikaalasendis. Liivakell on elu igavene sümbol, milles ristuvad seda läbivate inimeste hulgad, kelle saatused on omavahel tihedalt põimunud.
Loodan, et liivakella analoog pani mõtteid mõlgutama nii mõnegi elupõletaja ja nautleja, kes elab vaid käesolevale hetkele ega mõtle oma tegude tagajärgedele.
Inimene on üks osa loodusest, kes allub üldistele loodusseadustele, mille kulgu ei saa muuta, veel vähem olematuks teha. Iga inimene saab sepistada oma elust tõelise meistriteose, mida võivad imetleda tema järeltulijad või sepistada oma elust käkerdise, mida kasutatakse hoiatava näitena iseloomustamaks seda, millest iga hinna eest hoiduda.
Iga inimene on oma õnne sepp ? olgem arukad sepad!
AVO KINK
