Huvitava Kooli mõte on tänaseks aastavanune. Tuues paralleeli kooliaastatega, on esimese klassi sammud astutud ning käes on aeg juba vilunud koolilapse moel edasi liikuda.
</p>
Huvitava Kooli esimese aasta tegevustena arutati Tallinnas, Tartus ja Jõhvis toimunud mõttekodades huvitava kooli ootuste, tegevuste ja eesmärkide üle ning võib nentida, et üle Eesti on olemas üsna ühtne arusaam, milline kool on huvitav nii õppijale, õpetajale, lapsevanematele, kohalikule kogukonnale kui ka riigile. Allpool peatun põhjalikumalt kahel aspektil: koolivõrgu ümberkorraldamisel ning õppeainetel, mida koolis või ka väljaspool kooli õppida saaks ja võiks.
Uurige, mida soovivad lapsed
Koolivõrgu reformid kütavad palju kirgi, sest sellega seonduvad töökohad, koolitransport, kohaliku kogukonna identiteet, haldusreform, kuid samuti ka kooliehitus ja raha. Just viimased kaks aspekti kummastasid mind ühe väikelinna volikogu haridusteemalises arutelus kui kesksed küsimused: millise koolihoone jätame, millise sulgeme, kuidas hakkame ehitama uut ning kas ja kui palju on vaja paigutada sinna kohalikku raha võrreldes riigipoolse rahastamisega.
Need küsimused on kahtlemata olulised, kuid haridusteemalises keskustelus on need n-ö kosmeetilised probleemid. Kõnelausel volikogu arutelul ei käsitletud sõnagagi, millist haridust me lastele uues või vanas koolimajas anda tahame. Sestap ongi minu esimene sõnum suunatud volikogudele: korraldage sarnaselt eelmainitud kolmele mõttekojale kohaliku kogukonna haridusarutelud ning uurige, mida soovivad lapsed ja nende vanemad; samuti selgitage välja, mida saab pakkuda kohalik kogukond, nii kohalik avalik sektor kui ka piirkonna eraettevõtted, kuidas kasutada ära kohalikku kultuuri ja looduse eripära jne.
Sellisest noori ja kogukonda kaasavast arutelust on mul hea näide tuua Ida-Virumaalt, kus Toila valla noored just taolise arutelu kevadel läbi viisid. Selliselt aluselt on ka kohaliku volikogu tasandil palju lihtsam ja loogilisem arutleda edasi teemal, kas, kuhu ja millal valada n-ö betoon. Viimast saab teha aga vaid üks kord, sestap – üheksa korda mõõda….
Õpetajad ei kasuta ära kõiki võimalusi
Sama arutelu teine pool puudutab õppeaineid. Juba ülaltoodud arutelud näitasid, et õpetajad teavad, kuid sageli ei kasuta ära kõiki võimalusi, mida mitmesugused haridusjuhised neile pakuvad. Silmas pidades kohalikku ettevõtlust, kultuuri ja loodust, saab iga kool tegelikult sisse viia just talle omapärase lõimitud õppeainete süsteemi. On puhas mõttelaiskus, kui jätkuvalt on lastele ainsad huvitavad õppeained käsitöö, muusika ja kehaline kasvatus, vahel paraku needki õppeained mitte.
Lõimida erinevad õppeained näiteks läbi kooliaasta kestvaks projektiks – erinevas vanuseastmes erinevad ained –, on teostatav ning peaks olema iga klassiastme iseenesest mõistetav osa. 12 aastaga saaks kokku 12 võrratut projekti. On koole, kus sellist lõimitud projektiõpet juba kasutatakse. Sestap on Huvitava Kooli üks eesmärke ka need üles leida ning parimaid praktikaid ka teistele tutvustada. Esimene vastav üritus toimus möödunud kevadel Põltsamaal, järgmine juba uuel aastal. Kuid ka vahepealsel ajal saab neist väärt tegemistest teistele kirjas ja pildis teavet jagada.
Õppeainetele kotkapilguga vaadates tuleb kindlasti vaadata ka kaasaega ning vastavalt korrektuurid teha. Näiteks muusikaõpetus võiks sisaldada oskust diskoripuldiga ümber käia, miksimist ja muid kaasaegseid muusikaelemente. Miks mitte harjutada nt beatbox’i?
Alpinismitreeningud, robootika, purjetamistunnid
Mulle isiklikult väga meeldis, kuidas näiteks möödunud kevadel Eesti räpparid meie kirjandusklassikat käsitlesid. Kehalises kasvatuses saaks kasutada ära võimalused purjetamistundideks, kui kool mereäärses linnas. Või rikastada tunde väikeste alpinismitreeningutega – siseronimisseinu on Eestisse loodud juba arvukalt.
Tööõpetus võiks sisaldada robootikat – vastavaid huviringe on üle Eesti arvukalt, aeg oleks see kas õppeaine osana või suisa eraldi õppeainena sisse tuua. Reaalainetes teadusteater – hea õpetaja oskab kindlasti vähemalt lihtsamad loodusnähtused reaalajas nähtavaks muuta. Malemänguarmastajana soovitan aga igal koolil vähemalt algklassides lastele seda võrratut mängu õpetada: see treenib mälu, õpetab püsivust, kombinatoorikat, annab samas ka väikese võistlusmomendi ja edutunnetuse. Kõike seda läheb aga koolilapsel hiljem vaja nii reaalainetes (võrranditega kombineerimine) kui humanitaarias.
Haridus peab ajaga kaasas käima
Miks ma seda kõike rõhutan? Olen nimelt seisukohal, et haridus peab käima ajaga kaasas või olema suisa sellest sammukese ees. Kui jätkame õpetamist eilsetele teadmistele tuginedes, siis oleme ettemääratult sammukese ajast maas. Kuid – parem oleks ju olla sammuke ees! Kõik see eeldab ressursse, et kogukond panustab, et õpetaja on teadlik teaduses toimuvast, et lapsevanem huvitub, mida ja kuidas õpetatakse. Hea haridus eeldab koostööd ja ühist panustamist. Kuid see kõik ongi meie hariduse nurgakivi. Sellele rajame koolihoone, kuhu kõik tahavad tulla nii klassikalisi üldteadmisi kui ka praktilisi kaasaegseid teadmisi saama ning mis viib edasi nii õpilast, õpetajat, kohalikku kogukonda kui ka suures plaanis riiki tervikuna.
Ülalkirjeldatud kaks põhimõttelist valdkonda läbi arutada peakski olema Huvitava Kooli teise kooliaasta üle-eestiline eesmärk.
Huvitav Kool on Haridus- ja teadusministeeriumi poolt ellu kutsutud algatus, mille eesmärk on muuta Eesti kool huvitavaks, peegeldada ja võtta arvesse ühiskonna ootusi koolile. Kõigil huvilistel on võimalik algatusega kursis olla ning kaasa rääkida blogis www.huvitavkool.blogspot.com ja Facebooki lehel www.facebook.com/huvitavkool.
i
TAAVO LUMISTE, algatuse Huvitav Kool nõukoja liige
