Eile hommikul kell 10 kogunesid Jõgevamaa omavalitsuste ja maavalitsuse esindajad ning lihtsalt need, kes tahtsid ja said tulla, maavalitsuse fuajeesse. Selleks, et kirjutada mõned read ühte paljudest raamatutest, mis jäävad austusavaldusena mälestama taasiseseisvunud Eesti Vabariigi esimest presidenti.
Lühikestes sõnavõttudes rõhutati Lennart Meri suurust ja riigimehelikkust, inimlikkust ja huumorisoont, värvikat ja samas vägagi väärikat käitumist.
Kõigil ühine ja igal oma Lennart
Vooremaa püüab järgnevatel lehekülgedel pakkuda põgusa ülevaate pildis ja sõnas neist kohtumistest, mis president Meril olid Jõgevamaal ja jõgevamaalastega. Lennart Meri jõudis käia nii paljudes kohtades ja tutvuda või lihtsalt rääkida nii paljude inimestega, et keegi ei suuda neid kunagi kokku lugeda. Ei peagi.
Aga eks just nii lõigi Lennart Meri pildi Eestist kui tervikust, mida ta tundis ja mida ta suutis maailmale nii säravalt vahendada. Selle pildi lahutamatud osad olid tema lapsepõlve avar mänguruum Euroopas ning rännakud Siberis.
Jah, seda viimset minekut teati juba mõnda aega ette. Nii oli Eesti ajakirjandus president Meri lahkumiseks vägagi põhjalikult valmistunud. Eesti Päevaleht tegi eriväljaande, eilne Postimees pühendas lahkunud presidendile seitseteist esimest lehekülge, raadio ja televisioon tegid samuti oma saatepäevad Lennarti vääriliseks. Kõik see tasub lugemist ja paljude asjade uuesti ülemõtlemist.
Eile hommikul seisin maavalitsuse fuajees kaastunde avaldajate järjekorras kõrvuti oma kunagise klassijuhataja ning ajalooõpetaja Eino Veskise ja ta abikaasa, mu keskkooliaegse emakeeleõpetaja Siiri Veskisega. Nemad, kes lõpetasid Tartu Ülikooli 1955, mäletasid Lennart Merit, kes lõpetas 1953, juba tollest ajast isiklikult.
Lühikeses sosinal peetud vestluses meenutas Siiri Veskis, kuidas Lennart ülikooli aulas klaverit mängis, kolmeliikmelises bändis koos kirjanik Eno Raua ja folklorist Udo Kolgiga. Eino Veskise sõnul peaks president Meri olema eeskujuks kogu eesti rahvale, aga eriti just õpilastele.
Paar isiklikku seika
Olin Lennart Meriga üheksakümnendate algul mõned korrad vestelnud. Ja samas kuulnud oma sõpradelt ja tuttavatelt, kes koos temaga välisministeeriumi alusmüüre rajasid või poliitikat tegid, Lennartist igasugu kummalisi lugusid.
Eile hommikul meenus kaks seika. Kui koos Ivo Linna ja teiste tollaste väljavalitutega presidendilt ordenit vastu võtmas olin, tegi ta oma vastavas pidukõnes ehtlennartlikult ootamatu kõrvalepõike. Vaikis päris pika viivu ja ütles siis: “Ivo ja Jüri, koos teiega on praegu siin ka Alo.”
Teine seik on kusagil seitsme-kaheksa aasta tagant, raadio Vaba Euroopa päevilt. Tegin lugu ühest avalikust pöördumisest. Ei mäleta täpselt, ent vähemalt mingi seos oli sel vabadusvõitlejate ja vajadusega kommunismi kuriteod hukka mõista. Proovisin kantselei kaudu presidendilt telefoni teel paari lauset kommentaariks saada, kuid see ei õnnestunud. Olin veidi pettunud.
Veidi aja pärast helistati presidendi kantseleist tagasi ja öeldi, et Lennart Meri vastus teie raadiole on see, et ta kirjutas praegu ka ise sellele pöördumisele alla. Nii oli küll hea saadet lõpetada.
Hüvasti, president Meri
Tänane Vooremaa on tavapärasest täiesti erinev. Esikülje lugu püüab endas ühendada nii uudist, juhtkirja kui isiklikke mälestusi. Tule taevas appi! Nii ju teha ei tohi! Ka küljed on täiesti teises järjekorras.
Aga nii me otsustasime. President Meri mälestuseks. Ka tema tegi tihti asju omamoodi, reegleid rikkudes. Kuid eks kogu see Eesti iseseisvumine oli ju paljude arvates samamoodi reeglite rikkumine.
Tegelikult siiski ei olnud, usun Lennartit vastu vaidlevat. Hoopis meie rahvuse loomuliku oleku, meie põlise koha taastamine Euroopas ja maailmas. See oli ju üks Lennart Meri põhisõnumitest meile ja maailmale. Aitäh selle eest.
Jää hüvasti, president Meri.
JÜRI LEESMENT
