Kui jätta kõrvale üldised ühiskonda puudutavad otsused ja ees ootavad muudatused, mis kohati tunduvad otsekui halb nali olevat, siis tuntakse aprilli endiselt ka päris naljakuuna. Esimese aprilli vembud ja naljad on küll möödas, kuid huumorit võiks jätkuda tervesse aastasse. Elutervet ja head, sarkasmi ja õelust on niigi palju.
Pühapäeval anti Palamusel välja O. Lutsu huumoripreemia, mille 35. laureaadiks sai näitleja, stsenarist ja lavastaja Kait Kall. Kohal olnud publik sai südamest naerda, sest Kait Kall valdab huumori publikuni viimist küll suurepäraselt. Asi, mida tema esinemisest tasuks kõigil kõrva taha panna – kõige kindlam on nalja heita iseenda üle. Teiste puhul võib keegi solvuda, haavuda, koguni haiget saada. On siis vaja õelat huumorit ja sellest võimalikku tõusvat tüli? Ei ole. Tegelikult saadakse naljast väga erinevalt aru. See, mis ühele võib tunduda suure häälega naermist väärt, võib teise puhul vaid õlakehituse esile kutsuda. Kait Kalli tegemistel tasub kindlasti ka edaspidi silma peal hoida. Just stsenaariumite kirjutamine on talle viimasel ajal eriti südamelähedaseks saanud.
Mõiste huumor pärineb Vana-Kreekast, seal kasutati huumorit kui osa meditsiinist. Tol ajal arvati, et vedelik, mis hoiab kõiki kehavedelikke tasakaalus on „huumor“ (ladina keeles humor tähendab kehavedelikku) ja see kontrollib inimese tervist ja emotsioone. Seda põhimõtet võiks ju tänapäevalgi meeles pidada. Hea nali viib suu kõrvuni ja lõdvestab nii meeled kui keha ja just seda on meil keerulistel ja pingelistel aegadel väga vaja.
25.04.2023
blog comments powered by Disqus