Ilmselgelt tundub selle arvamusavalduse pealkiri paljudele ülemäära dramatiseeritud, aga eks me tea ju kõik, et suured jõed saavad alguse kitsast nirest ja kui pisike kivi võimsas müüris oma õigest paigast lahti pääseb, võib see kaasa tuua hiigelvaringu.
Üks tuttav noorik tunnistas mulle suvel, et peab vist oma ämma arsti juurde viima, sest muidu igati tegus ja füüsiliselt aktiivne inimene ei huvitu viimasel ajal enam millestki muust kui oma murulapi rohimisest. “Jah, tõepoolest, on päevade kaupa käpuli maas, nopib muru seest välja tema arvates sinna mitte sobivaid taimi (võililled on muidugi ammu kõige kaduva teed läinud), aeg-ajalt pügab seda lapikest kääridega, kuigi niitjaga saab platsile ligi. Meiega enam metsa kaasa ei tule, sest marju-seeni polevat seal piisavalt, küll aga põdrakärbseid ja muid vastikuid putukaid… Ja üldse ei paku talle miski peale tema liigklantsitud lillepeenra ja sellesama murulapi enam huvi,” kurtis naine.
Kõik olgu kontrolli all!
Mind ajas see lugu tookord küll pigem itsitama, aga siis hakkasin isegi siin-seal märkama, et niitmine-rohimine läheb ajuti hüsteeriliseks kätte. Tahtmatult meenus aastakümnete tagune mitšurinlik õhin loodust julgelt omatahtsi muuta.
Mõnusaks olemiseks või näitamiseks?
Mõni aiaomanik ei mõista paraku taimedega sõbrustada, vaid püüab neid iga hinna eest oma raamidesse suruda. Sageli ei anta endale ilmselt aru, kas oma ümbrust seatakse kenaks enda jaoks või võõraile näitamiseks. Taimekesed kasvavad säärases “euroaias” täpselt sellel kohal ja täpselt nii mitmel ruutsentimeetril, nagu peenra haldaja planeerinud on. Kõik on triksis-traksis, umbrohi tõrjutud, (kunst)väetis manustatud, peenraservad sirged ja steriilsed.
Ja kui siis mõni lilleke seal kiduma jääb või talve jooksul hoopis kaob, siis pole sel, kes oma lilleklumpidel enam-vähem metsiku kooslusena vohada laseb ja aiasoppides vanaema-aegseile põõsastele boheemlikult ruumi jätab, mitte mingit mõtet kõrgkultiveeritud aia omanikule selgitada, et peenraid pole rüüstanud vargad ega loodetavasti mitte ka kurjad haigused, vaid taimedega tuleb lihtsalt hästi läbi saada. Ega ta usu ju…
Pole kõrget rohtu ega metsamüüri
Tänavu suvel rääkis mulle üks loodushoidlik ja -tundlik Lõuna-Eestis elav prouagi, et tema koduküla rahvast, nii püsielanikke kui suvemajade pidajaid, on tabanud tõeline niitmispalavik. “Rohi ei saa veel eelmisest trampimisest toibuda, kui juba tõmmatakse niiduk uuesti käima. Ühtki võilille ei näe enam õitsemas, ühtki kasteheina pole neil ka kõige varjulisemas aianurgas, nõgesest rääkimata. See ei ole enam normaalne maaelu,” tõdes naine, lisades, et metski tema maja taga jääb iga talvega napimaks – muudkui langetatakse. Pole enam tuulevarju ehk vaese mehe kasukat.
Ta on märganud, et ka mesilasi jääb iga aastaga tunduvalt vähemaks. Tõepoolest, kui läheduses kasvas männik, mille lagendikud hilissuvel kanarbikust lillatasid, käis suvetunde juurde ka mesilinnukeste sumin. Aga kui puud raiuti ja võsa asemele kasvas, polnud neil sinna enam asja.
Mõtleks talvel järele?
Kui maamajapidamises enam loomi ega peenramaadki pole, siis nühitaksegi igal nädalavahetusel neid õnnetuid murulappe – midagi peab ju tegema.
Pahatihti ei hooli tühiaskeldajad sellest, mis nende iluaiast kaugemale jääb, ei märka looduse taandarengut. Sääski on vähem – väga hea! Et linnud muu hulgas ka sääskedest toituvad ja lõpuks nälga jääda võivad, ei lähe klantsi kummardavale rahvale eriti korda. Tean isegi üht maal suvitavat linnaprouat, kes varahommikul varblast luuavarrega akna tagant eemale peletas, sest värvuke söandas säutsudes tema unerahu rikkuda…
Loodusesõbrad püüavad nüüd taastada soid, mida meil kuuekümne aasta eest suure punapropaganda saatel jõuliselt kuivendama asuti. Tasakaal on looduses täiega paigast ära, võimalus protsessi tagasi pöörata aga kaduvväike.
Küllap teame, millise seose on teadlased leidnud mesilaste suremise ja inimkonna hävimise vahel, aga kui sügavalt vaevume selle üle mõtlema?
Tubane aeg on käes, õhtuti võiks vahel aru pidada, kas ikka on tark uuel kevadel liiga innukalt rohima ja niitma söösta. Kui mets tõesti külmaks jätab, ehk istuks ilusate ilmadega näiteks majatrepil, kuulaks linnulaulu või vaikust?
Ja jätaks aianurka ellu mõne vereurmarohu- või nõgesetaimekese, muru sisse teelehekese, et ei peaks iga pisema häda pärast apteeki jooksma. Ja tõsilugu, ka vaimsele tervisele peab mõtlema, et poleks tarvis mururohijat psühhiaatri jutule suunata…
KAIE NÕLVAK
