Meie esimene lugu räägib Eesti sini-must-valge lipu saamisloost. Oleme oma lipuga harjunud, kuid kindlasti ei tea kõik seda, et esimene lipp õmmeldi Põltsamaal.
Eesti on rikas äärmiselt põnevate ja avastamist väärivate ajalooseikade poolest, kaugeltki mitte kõik, mida oleks hea teada, pole seni mahtunud koolides kasutatavatesse ajalooõpikutesse. Pealegi pole suur osa tänasest keskealiste põlvkonnast üldse mingit õiget humanitaarset kooliharidust saanudki ? nõukogude koolis neile kodulugu küll ei õpetatud.
Pool rahvast kiidab takka
Nõukogude Liit püstitas endale ülesande kasvatada uut inimest ja tegelikult suutis ta selle plaani ka suurepäraselt ellu viia, sest see on ainuke seletus olukorrale, kus pealtnäha umbes pool rahvast kiidab takka mõne provokaatori kavalalt välja käidud mõttele vahetada ajalooline hümn välja laulu vastu, mis nende alateadvuses seostub raskes lapsepõlves punalippude all lauldud nutulauluga.
Kahjuks ei tea tänapäeva postsovjetlikud kodueestlased enamasti sedagi, et seesama Gustav Ernesaksa nõukogude tagalas kirjutatud meloodia sõi välja Kunileiu korraliku koorilaulu, mis muide ka elas inimeste südames, nende inimeste südames, kes tapeti, Siberisse saadeti või läände põgenesid.
Ei teata, et esimesel eesti üldlaulupeol, mis toimus 1869. aastal Tartus, oli just Kunileid Jannseni kõrval üks laulupeo juhtidest ning kooride võistulaulmisel ?ürii esimees ? see oli tema lühikese elu säravaim sündmus.
Aleksander Kunileid-Saebelmann (1845-1875) oli üks eesti rahvusliku muusika rajajaid, suure osa oma koorilauludest kirjutas ta Koidula ja Jakobsoni tekstidele. “Mu isamaa on minu arm? oli esimese laulupeo eelviimane laul, laulupeo lõpetas Koidula ja Kunileiu “Sind surmani”. Loomulikult oli juba esimese laulupeo kavas ka Jannseni ja Paciuse “Mu isamaa, mu õnn ja rõõm?.
Me pole juurteta ja minevikuta
Tormaga tihedalt seotud baltisaksa literaat ja rahvaluuleteadlane Schultz-Bertram on Kunileid-Saebelmanni kohta kirjutanud: “Ta on geenius… Usun, et kõigis kolmes Läänemere provintsis ei leidu praegusel hetkel temale sarnast muusikameest, kes võiks komponeerida selliseid asju.?
Me pole juurteta ja minevikuta rahvas ja seda mõista ei tohiks olla lõplikult üle jõu käiv ka praegusele keskealiste põlvkonnale. Häbiväärne lapsepõlv, mil miilitsad laulupeo lõppedes lambakarja meenutavat rahvahulka lauluväljakult minema ajasid, pole küll asi, mida heroiseerida! Ka meie põlvkond, lugupeetud eakaaslased, peaks suutma lõppude lõpuks omaks võtta eesti tõelise aja- ja kultuuriloo.
Meie rahvuslik kultuurilugu algas sada aastat enne Ernesaksa ja nende, 19. sajandil püstitatud alustalade juurde peame me ka jääma. Meie hümn ja lipp on vanemad kui vabariik ja nii see ka jääb. Vahetades välja ühe tala, kiputaks peagi juba järgmiste kallale. Kui nn hümnimuutjad peaksid praegu ülekaalu saavutama, mis oleks siis järgmine samm? Kas minnakse ka Eesti lipu kallale?
Ootame vanema põlvkonna mälestusi
Uue rubriigi kujundamisel soovib Vooremaa teha koostööd oma lugejatega. Kodulugu ei pea olema üksnes tõsiteaduslik ajaloouurimus. Rangelt kontrollitud faktide kõrval leiame selles rubriigis ruumi ka mälestustele. Sestap on ühtemoodi oodatud nii professionaalsete ajaloolaste, ajaloohuviliste kui ka asjaarmastajatest harrastuslike kodu-uurijate kaastööd. Tänuväärsed oleksid ka praeguse vanema põlvkonna mälupildid ja meenutused, mida saaksime üheskoos lehelooks vormistada. Kui arvate, et omate olulist infot ja adekvaatset mälu, andke endast teada. Piirideks seame mõistagi enam-vähem praeguse Jõgevamaa piirid, ajalisi piire aga ei sea, sest ajas saab tagasi minna nii kaugele, kuni meil on mingeidki allikaid. Oodatud on ka Jõgevamaa koolide õpilaste koduloo-alased uurimused. Eesti saab siis ühtseks, kui tulevik ulatab minevikule käe.
JAANIKA KRESSA
