Minu kõrvitsate roomavad varred muudkui vallutavad õueala, kattes kõrval kasvavad ilutaimed, mitmed teerajad siia-sinna ja ümber viis korda ettenähtust suurema kõrvitsapõllu tuleb teha suuri “auringe”.
Nojah, aga seda oleksin pidanud ju teadma ja ette nägema, et kõrvitsad on ühed suurekasvulised taimed! Loen teatmeteostest, kuidas taimi peaks ette kasvatama, isegi kolm seemet potti panema ja nõrgemad idandid edaspidi ära näpistama, istutama pärast öökülmi jne. Aga lihtne on neid ju otse vakku külvata. Kõrvitsate tärkamist on tore jälgida, juba kahes lehes taimed ei jää märkamatuks ja muidugi oleks siis pidanud osa taimekesi ära võtma, aga ei raatsinud… Kõrvits pidi olema suur “pinnasekurnaja”, s.t. kulutab väga palju toitaineid. Juhul, kui ta on kompostihunnikusse kasvama pandud, kaotab kompostsuure osa oma “jõust”, kas tasub laialivedamise vaevagi enam… Aga võivat istutada eemale selle ümber ja suunata ta kasvama kompostihunniku suunas. Hea, kui kataks selle, lehestik hoiaks hunnikus parajat niiskust ning “dekoreeriks” seda!
Muidu tahtvat suureviljaline kõrvits reavaheks 1,5-
Nüüd on aga saagiaeg käes. Siit-sealt paistab erksalt oranži, mõni kõrvits on aga mürkroheline — kontraste jätkub! Seemned võtsin ometi hästi suurelt oranžilt viljalt, aga selgub, et genotüübis oli varjatud, retsessiivseid geene! Või kes seda kõrvitsate aretuslugu jõuab jälgida ja endale selgeks teha, kõrvitsaliste hulgas on tohutu mitmekesisus! Mehhikos hakati seda kasvatama juba 9000 aastat tagasi! Indiaanlastele oli kõrvits maisi ja oa kõrval tähtis toidutaim.
Kõrvitsa laiad suvised lehed ei näita naljalt vilju. Nüüd, kui lehed hakkavad väheke krõbedamaks kuivama, hakkab nähtavus paranema ega pea lehti eest ära lükkama, et leida ümaraid värvikerakesi. Niisugune tore peitusemäng, mis lõpeb alles põllu täielikul koristamisel. Siis tuleb karedad varred ja lehejäänused kokku korjata ja panna alus uuele kompostihunnikule, sest mittesöödavat biomassi tuli ka kõvasti.
i
EHA NÕMM
