Hullust on tänapäeva elus küll ja küll, aga sellele vaatamata on inimesed valmis vabatahtlikult hullumajja ronima. Või vähemasti hullumaja suvepäevadele. Rakvere Teatri tänavuse suvelavastuse „Hullumaja suvepäevad Vaino Vahingu ainetel“ piletid müüdi näiteks ära veel enne, kui tükk 8. juunil esietenduda jõudis.
„Hullumaja suvepäevi“ mängitakse Karulas (see pole see Valgamaa Karula, mille järgi on nime saanud rahvuspark, vaid Lääne-Virumaal Vihula vallas asuv Karula) kunagise tippnäitleja Kaarel Karmi suvekodus, mille on projekteerinud teine suur näitleja Hugo Laur ning kus on suvitanud loendamatul hulgal eesti kultuuritegelasi.
Koht on igapidi karm: etenduspaika jõudmiseks tuleb publikul autod tee äärde jätta ning ette võtta umbes kaheksasajameetrine teekond mööda soist metsarada. Proloog mängitakse maha elumaja ärklikorruse aknal, ülejäänud osa etendusest vanas sõreda katusega laudas. Istekohtade piiratud arv ongi ilmselt üks tegur, mis lavastuse ümber eksklusiivsuse oreooli tekitas ja rahva pileteid rabama kehutas. Teisalt võisid müügiedule kaasa aidata koha seotus Karmiga ning lavastuse seotus Vaino Vahingu ja 1960. aastate lõpus Vanemuisest alguse saanud teatriuuendusega. Viimati mainitud teemat ekspluateerib oma lavastuses „Vanemuise biitlid“ ka Tartu Uus Teater. Tundub, et teema on in.
„Hullumaja suvepäevade”teksti autor ja lavastaja Urmas Vadi on varemgi reaalselt eksisteerinud persoonide ümber fantaasiamaailma konstrueerinud, näiteks muusikali „Georg“ libretos või filmi „Kohtumine tundmatuga“ stsenaariumis. Kui Georg Otsa ja Valdo Pandiga eksperimenteerimist panid paljud Vadile pahaks, sest see tundus pühaduse rüvetamisena, siis Vaino Vahingu ja Mati Undi fantaasiarikkasse ja tükati pöörasesse teatriteksti sissekirjutamise ja -lavastamise annavad samad inimesed Vadile arvatavasti andeks, sest need mehed pole omandanud Otsa ja Pandiga võrdset üldrahvaliku kultuuriikooni staatust ning törtsu hullust peetakse nende puhul täitsa sobivaks.
Mängu ilu
Õigupoolest polegi loos ju otse juttu Vaino Vahingust, Mati Undist ega teistest reaalsetest kultuuritegelastest, vaid on psühhiaater Johannes, kirjanik Indrek, Poeet, kunstiteadlane Jüri, näitlejad Mari ja Tõnis jt. Ent mõned viited ärgitavad siiski nende tagant reaalseid tegelasi otsima. Eriti alguses. Sedamööda, kuidas Vadi kehtestatud reeglid omasemaks saavad ning mängu enda ilu esiplaanile tõuseb, hakkab lavategelaste seos konkreetsete prototüüpidega oma tähtsust kaotama.
Mäng ongi lavastuse üks olulisi märksõnu. Psühhiaater Johannes otsustab jätta töö kliinikus ning rajada üksildasse paika oma raviasutuse, kus loodab vabastada inimesed võltsidest sotsiaalsetest maskidest ning juhtida nad eri manipuleerimisvõtteid kasutades oma tõelise olemuse juurde, st teha neist mängivad inimesed, tõelised loojad. Tõsiste haigete asemel hakkavad aga metsatallu kokku voorima Johannese kirjandus- ja teatriinimestest sõbrad, kellest igaüks millegi või kellegi eest põgeneb. Kusjuures Indrek põgeneb näiteks pakku Poeedi eest, aga peatselt vaatab ka metsatalus temaga tõtt.
Kui algul tundub, nagu koosneks tegevus omavahel nõrgalt seotud üksikstseenidest, siis tasapisi hakkab vaataja teadvuses nende vahele nähtamatu võrk kasvama ning kui oled juba sellesse võrku kinni jäänud, Vadi mängureeglid omaks võtnud, siis ei lähegi enam korda, kas sündmused on tõepärased, prototüübid äratuntavad või kas kogu loos ülepea mingit loogikat on — ikka on kogu selle hulluse sees hea olla. Ehk üht tuntud ütlust parafraseerides: võib-olla ma olen hull, aga mulle seal meeldis.
Rööbastel „Kaunas“
Meeldis kindlasti näitlejate pärast. Johannest kehastava Üllar Saaremäe puhul jääb üle õnne tänada, et ta Rakvere teatri juhtimise kõrvalt endiselt näitlejatööd teha tahab: peategelase psühhiaatriliste ja elumängude koomika ja traagika adekvaatsemat edasiandmist ei oskaks küll kuidagi ette kujutada. Jõulise panuse annavad lavastuse õnnestumisse ka kõik teised — Indrekut kehastav Margus Grosnõi, Poeeti ja Johannese isa kehastav Toomas Suuman, Marit ja Jürit kehastav Marina Lohk, jutustajat ja Tõnist kehastav Tiina Mälberg, Jimi/Juhanit ning Suurt ja Tugevat Naist kehastav Peeter Rästas ning Edat kehastav Klaudia Tiitsmaa. Natuke hämaraks jäi küll see, miks pidid kaks naisnäitlejat vahepeal meesteks kehastuma. Oli see mingi säästuprogramm või taheti sellega midagi öelda?
Vaimustavalt mõjus Laura Pählapuu relssidel liikuv lavakujundus, mis sõitis sisse kord lauda ühest, kord teisest otsast. Relsid pole küll Eesti suveteatris mingi nägemata asi (meenutagem või „Wargamäe wabariiki“), ent napi põrandapinnaga laudas näis see olevat suisa ainumõeldav lahendus. Eriti efektne oli see, kuidas tükike ehedat „Kaunase“ restorani koos laua taga istuva Johannesega sujuvalt lauta sisse sõitis.
Algselt kavatsesin selle loo lõpetada kurva tõdemusega, et neil, kes aegsasti piletit ei jõudnud hankida, tuleb „Hullumaja suvepäevade“ nägemiseks oodata tuleva suveni, ent nüüdseks on teater võtnud vastu otsuse anda augusti lõpus ja septembri algul viis lisaetendust. Piletid on müügil, nii et kiirustage, seltsimehed unetud! Kiirustada võiksid ka need, kellel Rakvere Teatri mullusuvine hittlavastus „Noor Eesti“ möödunud aastal vaatamata jäi. Seda saab taas vaadata täna, homme ning järgmise nädala neljapäevast pühapäevani. See kõneleb osalt ju samast, millest „Hullumaja suvepäevadki“ — loojaks olemise raskusest.
i
RIINA MÄGI
