Mõne ajaloolise hoone saatuseks on ajahambast lõpuni puretud saada, ent on ka selliseid, mis tõusevad fööniksina tuhast. Keila-Joa loss oli aastaid tagasi üpris nutuses seisus, ent nüüdseks on selle hiilgus taastatud.
Kaheksa aastat tagasi sattusime väikese sõprade seltskonnaga ette võetud huvireisi käigus ka Keila-Joale. Imetlesime juga, aga tumepunaseks võõbatud seinte ja kinnilöödud akendega räämas loss tekitas vaid kurbust. Näis, et see arhitektuuripärl on eesti rahva jaoks jäädavalt kadunud.
Õnneks läksid asjad teisiti. Presidendi residentsi, nagu vahepeal plaanis oli, Keila-Joale küll ei tulnud, ent 2010. aastal ostis Riigi Kinnisvara AS-ile kuuluva lossi enampakkumisel ära OÜ National Heritage Foundation, mille eestvedajaks on ärimees, mööblisalongi Luxor omanik, Andrei Dvorjaninov. Nelja aastaga sai Keila-Joa loss korda ja on nüüd kõigile avatud. Seda saab niisama uudistamas käia, ent seal toimub ka kontserte, etendusi ja näitusi.
Lossi esimesel korrusel saab uudistada vastuvõtusaali, sammassaali, kaminasaali, söögisaali ja Benckendorffi kabinetti, lossi soklikorrusel on muuseum, kus saab tutvuda lossi ajalooga ning lossi kunagiste omanike Benckendorffide ja Volkonskite perekonnalooga.
Teenis kolme tsaari
Keila-Joa mõis rajati arvatavasti 17. sajandi alguses ning kuulus algselt Wrangellide Kohila harule. Paarsada aastat käis mõis käest kätte, kuni 1827. aastal sai selle omanikuks Alexander von Benckendorff, kelle särav sõjaväe- ja tsiviilkarjäär kulges läbi kolme Vene tsaari, Paul I, Aleksander I ja Nikolai I valitsusaja.
Alexander von Benckendorff ostis mõisa eelkõige sellepärast, et see asub looduslikult kaunis paigas: kärestikulise jõe ääres, mille ehteks on kuue meetri kõrguselt langev kosk. Et maastiku omapära võimalikult hästi ära kasutada, laskis Benckendorff ehitada uue mõisakompleksi, mis valmis 1833. aastal. Projekti tegi arhitekt Andrei Stackenschneider, kellest hiljem sai Vene tsaaririigi kuulsaimaid arhitekte. Keila-Joa uue härrastemaja sisseõnnistamisel viibis ka keiser Nikolai I koos abikaasaga.
Lisaks tsaariperekonnale külastasid lossi aegade jooksul Peterburi kõrgseltskonda kuuluvad vürstid, kindralid ja ministrid. Keila-Joa lossis korraldati sageli kontserte ja pidulikke koosviibimisi, mida nautisid kuulsad külalised kogu Euroopast.
1869 läks mõis krahv Alexander von Benckendorffi tütre Maria ja tema abikaasa, vürst Grigori Petrovitš Volkonski omandisse. Volkonskite kätte jäi mõis kuni 1919. aastani, mil see võõrandati ja anti üle välisministeeriumile (osa mõisasüdamest jäi siiski veel Volkonskitele). Nõukogude ja Saksa okupatsiooni ajal oli mõis sõjaväe käes. Sakslased käivitasid seal näiteks luurekooli.
Hümni sünnikodu
Keila-Joa loss on läinud ajalukku sellega, et legendi kohaselt esitati seal esimest korda Vene tsaaririigi hümni “Jumal, keisrit kaitse sa!”, mille autoriks oli Alexander von Benckendorffi tiibadjutant Aleksei Lvov. Sündmus leidnud aset uue härrastemaja avamisel. Sellele sündmusele on lossi muuseumis pühendatud omaette nurgake, kus saab kõrvaklappidest kuulata eri riikide hümne.
- juunini saab Keila-Joa lossis vaadata näitust, mis tutvustab maailmakuulsa kollektsionääri Aleksandr Vassiljevi kogust pärinevate näidete põhjal romantismiajastu moodi. Schloss Falli mänedžer Kairit Blumkvist ütles, et moenäitus on toonud lossi rohkesti külastajaid. Tema sõnul peetakse Keila-Joa lossis tihti ka pulmapidusid, samuti tegutseb seal restoran Cher Ami ja pakutakse majutusvõimalust neljas omapärases sviidis, mis saanud nime Benckendorffi, Stackenschneideri, Volkonski ja imperaatori järgi.
Siinkirjutaja käis Keila-Joal nädal tagasi koos Jõgevamaa väikemuuseumide töötajatega. Samal Harjumaa-reisil külastatud paikadest tuleb Vooremaas juttu ka edaspidi. Ning üldse on meil plaanis tutvustada oma lugejatele lähematel kuudel Eestimaa põnevaid kohti, kus suvel käia võiks.
RIINA MÄGI
