Esimene kooliaasta esimestest kuudest on siiani meeles üks südant soojendanud lugu. Pisikese maakooli lastel ei olnud just iga päev võimalik kommi-küpsist või magusaid saiu süüa. Raha anti kodunt harva ja pood oli kaugel.
Aga kui kooli sööklasse rajoonikeskusest suure autoga leiba tooma tuldi, oli valgetes kitlites onudel vahel ka mõni kast magusaid kohvisaiu kaasas. Kui klassiakendest leivaautot nägema juhtuti, tegid õpetajad kähku kindlaks, kas saia on, ja lubasid oma hoolealused vaikselt sööklauksel ära käia. Kära ega sekeldamist sellest ei tulnud, loomulikult sai igaüks vaid ühe saiakese, andis viiekopikase köögitädi kätte ja kobis oma pinki sööma. Ega see sööminegi tunnist teab kui kaua aega raisanud.
Andmiserõõm saamisrõõmust suurem
Ühel sellisel “saiapeol” tuli äkki meie klassijuhataja pingiridade vahele ja ütles tasakesi: “Aga vaadake, Antsul polegi saia!” Hetkeks jäi mudilastesumm vait. Kõik teadsid, et Ants on pärit suurest perest, kooliskäijaid on sealt peale tema veel neli ja kodus ka pisemaid. Kõik olid harjunud, et selle pere laste kooliriie on pleekinuvõitu dressid ja et internaadis olles söövad nad õhtuti pidevalt vaid pohlamoosi ja leiba. Mingit raha maiustustele raisata polnud neil kunagi.
Klassikaaslased said aru, et Antsu tuleks aidata, et ta end kõrvalejäetuna ei tunneks. Aga raha ju rohkem polnud, sai oli ka juba pihus ja veidi näksitudki… Esimesena toibus poisi pinginaaber, murdes talle tüki oma saia küljest. Selle peale läksid liikvele kõik mõniteistkümmend poissi-tüdrukut. Antsu ette rohelise koolipingi servale tekkis rõõmus saiakuhil. Ilmselt koges mõni tookord esimest korda, et andmiserõõm võib saamise omast tüki maad suurem olla.
Naiivne, ütleb mõni lugeja. Vuih, kui ebahügieeniline, reageerib ehk teine. Olgu nüüd hügieeniga, kuidas iganes, sest euronõuetest ei osatud siis veel kurja undki näha. Lahkeid ja abivalmis inimesi nimetati siis aga lihtsalt headeks. Fakt on aga see, et Antsu ega tema õdesid-vendi ei narrinud nende viletsate riiete tõttu koolis keegi, narrijat oleksid teised vähe kohtlaseks pidanud. Selline suhtumine võeti üle täiskasvanutelt — nii koolis kui kodus.
Muru rohelisem?
Loomulikult oli muru meie kõigi lapsepõlves rohelisem. Lumi kah valgem ja õunad magusamad. Aga tõepoolest, kõigil oli oma eluga nii palju tegemist, et teisi halvustama-arvustama ei kiputud, laste kuuldes ei kritiseeritud isegi nende koolikaaslaste joodikutest isasid.
Kui kümme aastat hiljem ise olude sunnil lühikest aega esimeses klassis õpetajat mängisin, kogesin, et lapsed on juba märksa “terasemad”. Kui oli juttu söögiraha kogumisest ja tuli mõnele sellega hilja peale jäänud jütsile maksmist meelde tuletada, teadis üks rüblik juba klassiõe kohta öelda: neil polegi kodus raha! Mille peale kogu klass ütleja peale sisistama kukkus. Järelikult oli ka neile siiski taktitundest räägitud.
Sellest rohelise muru ajast on päris palju aega möödas. Isegi nii palju, et koolides võtab plahvatuslikult kiiresti maad õudu tekitav nähtus, millel oma kindel nimi — koolikiusamine. Juba algklassidest peale eksisteerib ka koolivägivald. Tagajärjeks on paraku järjest sagenevad laste ja noorte suitsiidid.
Koolijütside eest tuleb põgeneda
2. aprilli Postimehe artiklist “Koolivägivald sunnib peret kodu vahetama” võisime lugeda, et perekond pidi poja agressiivsete koolikaaslaste tõttu lausa elukohta vahetama, et laps teise kooli panna. Kusjuures kool tunnistab, et lastest jagu ei saada.
Enamgi veel: Jüri gümnaasiumi direktor on veendunud, et süüd tuleb otsida mõlemalt poolt; et koolis on eeskujulikud tugisüsteemid probleemsetele õpilastele, psühholoog ja mis kõik veel. Ametinimed võivad ju kõlavad olla, aga kui sellest abi pole…
Ja täiskasvanud peaksid teadma, et üheksal juhul kümnest kiusatakse nõrgemat, seda, keda keegi juba esimesena karistamatult mõnitanud on. Samuti on lastel kombeks järjest enam oma kaaslasi taga rääkida, arvustada ja halvustada.
Miski ei teki tühjale kohale ja laste maailm on täiskasvanute maailma mudel. Ajakirja “Pere ja kodu” värskes numbris on südamevaluga paberile pandud lugejakiri. Selle autor Angela Auman tunnistabki, et olukord, mida ta koges, oli südantlõhestav. Tema lapsega samal ajal oli Viljandi haiglas ravil paari-kolmeaastane lastekodulaps. Tüdrukukest hoiti päevad läbi võrevoodis ja temaga käituti umbes nagu koduloomaga. Ei, mitte nagu lemmikloomaga, keda silitatakse ja sülle võetakse, vaid kui laudaloomaga. Söödeti, kasiti, anti rohtu. Sellest pidi piisama.
Südameharidusest on puudu
Tema hüüdmistele ja suhtlemiskatsetele haigla personal ei reageerinud. Ka teisi lapsi ega nende vanemaid ei lubatud lapsega suhelda, sest tema kõhutõbi oli nakkav. Kui tüdrukuke tundide kaupa nuttis, jättis see kõiki külmaks, tema juurde ei mindud. Vägisi tekib mõte, et nii käituti sellepärast, et tegemist oli lastekodulapsega, kel pole seljatagust, kelle heaolu kohta keegi kuigi sageli aru pärima ei tule. Need inimesed haiglas ei ole koolijütsid. Vastupidi, kindlasti kõrgelt haritud, mõnel ehk teise kõrgharidusena psühholoogipaberidki taskus. Ei tea. Kindel on vaid see, et kõige vajalikum — südameharidus — on puudu. Ja seda, mida noores põlves kodunt kaasa antud pole, on täiskasvanuna võimatu omandada. Samas ei keela ükski seadus esineda selsamal haritud, kuid südametul inimesel tähtsatel aruteludel, seminaridel ja ümarlaudadel, kus käsitletakse koolikiusamist, vägivalda ja selle vastu võitlemist. Õõnsate sõnade abil.
Ärgem otsigem libahunti
Metsikus looduses kehtib seadus, et nõrgem loom tõrjutakse karjast välja ja ta langeb abituna endast tugevama kiskja saagiks. See on looduslik valik. Inimene peab ennast küll kõrgemaks olendiks, kuid käitub paraku endale aru andmata sageli sama malli järgi. Ta tahab igal juhul olla teistest parem, kuuluda suurde ja tugevasse “karja”. See poleks ju taunitav, kui sellega ei käiks kaasas alateadlik alaväärsuskompleks, mis teisi halvustama kehutab, et ise siis ehk veel targem ja terasem paista. Ole pealegi suure ja tugeva Tammarude suguvõsa liige, kuid jäta Tiina rahule! Piisaku sulle teadmisest, et teie peres libahunte pole, jäta teistest erinev peksupostis ajamata!
Suured inetud lood saavad alguse väikestest, esmapilgul süütuna tunduvatest. Suurte seltskonnas istuv laps võib olla väga vait, kuid ta pole kurt. Kaaslased kohvilaua veerest! Ärgem arutagem vähemalt laste kuuldes naabripere teist masti maailmavaadet, vigu ja möödalaskmisi. Olgem uhked omaenese tarkusele, aga jätkem see noorema publiku puhul enda teada. Ehk jääb siis kasvõi mõnele “libahundile” tema elujulgus alles.
KAIE NÕLVAK
