Hiljaaegu kirjutas noor lapsevanem Kaja Kallas Postimehe Arteris artiklis „Teiste inimeste lapsed” mõistetamatutest olukordadest, kuhu ta on sattunud seetõttu, et tema nägemus laste kaitsmisest ja kasvatamisest on erinev väga paljude lapsevanemate omast. Näiteid oli tal tuua mitmelt poolt ja need sünnitasid nii hämmingut kui paraku ka äratundmiskurbust.
Tiiki kukkumisest päästetud väikemehe isa, kes seni vaid oma telefoni oli valvanud, kõndis lapsega sõnatult minema, ema, kelle last pealtnägija keelas mängukaaslastele haiget teha, hakkas hoopis keelajaga riidlema. Kui artikli autor mänguväljakul oma paariaastase põnniga hätta jäänud emale appi tõttas, oli sakslanna tänulik ja mainis, et aitaja pole ilmselgelt kohalik, sest nood oleksid lihtsalt kõrvale vaadanud… See tähelepanek tõstab küll meid siin kõrvust, kuid… oleme me ikka päriselt puutumata sellest moodsast nakkushaigusest, et ise kasvatan oma last, teised teda ei keela, ja ka võõra häda pole minu asi?
Homme on lastekaitsepäev. Tuletagem sel puhul endale eriti innukalt meelde, et võiksime vanamoodsalt hoolida kõigist põnnidest ja tirtsudest.
