Tõsiseid ja sügavaid muremõtteid on siit kõnepuldist ka headel aegadel nii palju kõlanud, et täna on mul raske valida õigeid sõnu.
Sõnu, mis ühtaegu innustaksid ja koos sellega tõrjuksid majanduse olukorrast tingitud muresid, kuid samas ometi teadvustaksid meile karmi hetkeseisu, millesarnast me oma riik pole enam ammu kogenud.
Seepärast kannab ka mu tänast kõnet sügav mure Eesti demokraatia, selle toimimise ja hetkeseisu pärast. Teisalt aga kannab seda usk, et keerulisel ajal suudame end kokku võtta ja alustada justkui puhtalt lehelt. Hooga, kirega, ennastsalgavalt ja mis peaasi – lootusrikkalt.
Presidendil poleks raske parlamenti ja valitsust kurjalt kritiseerida. Kahtlemata suurendaks see riigipea populaarsust. Kindlasti pole aga populaarsus see, mida raskel ajal jahtida. Vastupidi: populaarsuse jahtimisest populismini on raskel ajal väike, liiga lühike vahemaa.
Olla üle hetkehuvidest
Ma palun teil olla üle hetkehuvidest ning samas mitte lasta end ängistada meie majanduse olukorrast. Oludele vastav, mõistlik tegevuskava ja soovunelmatest loobumine on üks asi. See on hädavajalik. Lootusetu käegalöömine on aga teine asi ja täiesti lubamatu.
/…/
Jätkuvalt on ühiskonnas üsnagi levinud arvamus, et just Riigikogu ja laiemalt meie parlamentaarne riigivalitsemise kord ongi pea kõigi tänaste Eesti probleemide allikas.
See on ohtlik tendents, sest meie endi poolt aastate eest valitud ja minu hinnangul paljude hulgast parimal riigikorral pole siin mingit süüd. Kui vaatame ajalukku või teisi riike, siis näeme, milliseid riske kätkeb endas parlamentarismi kahtluse alla seadmine.
Ent nii mulle kui ka paljudele teistele näib, et Riigikogu pole piisavalt pingutanud oma puhta maine ja uueneva rolli mõtestamise nimel. Ma ei taha kõnelda kuluhüvitistest või tšekkidest ja liisingutest. Sellesse puutuv on vist sõnadetagi selge.
Probleem on põhimõttelist laadi. Kui riigieelarve lähtub soovmõtlemisest ja ammu iganenud valimislubadustest, aga mitte reaalsusest, siis pole see üksnes valitsuse, vaid ka Riigikogu halvasti tehtud töö.
On põhimõtteline ja ränk viga lubada väära prognoosi alusel hüvesid, mille katteks juba mõne aasta pärast raha ei ole.
Seda viga on tehtud aastaid. Nii on inimesi kehutatud elama üle võimete.
/…/
Peagi hakkab Riigikogu menetlema 2010. aasta riigieelarvet. Riigieelarve pole pelk summade kogum, mille valitsus läkitab Riigikokku kas palve või käsuga see kiiresti ära menetleda. Riigieelarve raha on ühishuvi eesmärgil kogutav ja ümber jagatav maksumaksjate raha. See raha ei kuulu ühelegi erakonnale või ministeeriumile ega kohalikule omavalitsusele.
Rahanumbrite taga on inimeste elu: julgeolek, haridus, tervishoid, sotsiaalne turvalisus, kultuur.
/…/
Palju on kõneldud õiguspärase ootuse põhimõttest. Mitte kellelgi ei saa olla mõistlikku ootust kõikide palkade, toetuste, hüvitiste ja muude rahaeraldiste lõpmatule kestmisele või nende pidevale kasvule. Kui riigi tulud vähenevad, on riik sunnitud ka kulusid vähendama või leidma võimalusi tulude suurendamiseks. See on loomulik ja igaühel tuleb õppida paratamatusega arvestama.
Riigiaparaadi kahandamisel on piir
Ent iga õigusi kahandavat või kohustusi suurendavat seadust peavad toestama läbimõeldud rakendussätted. Kui neid pole, siis kerkib kohe ka probleem seaduse vastavusega põhiseadusele, nagu kinnitab värske kogemus käibemaksumäära tõstmisega.
Olen sügava murega jälginud eelarveväitluse kohati eksitavat ja populistlikku olemust. Nii väidavad mõned, et meie eelarvepuudujääki saaks katta ja euro kasutusele võtmise teed sillutada nii, kui vähendada drastiliselt riigiametnike arvu ja nende töötasu.
Fiktiivsed ja ebaotstarbekad ametnikekohad tuleb loomulikult kaotada. See töö on suurel määral ka nüüdseks tehtud. Mõistagi tuleb avalikus sektoris paaril varasemal aastal pärmitaignana kerkinud palku ja majandamiskulusid kahandada nii, nagu seda teeb erasektor. Ka seda on tehtud. Kui langus jätkub, tuleb kahandada veelgi. Lisaks muule on sellel ka ühiskonna õiglustunnet austava žesti tähendus.
Aga üks on samuti selge. Riigiaparaadi kahandamisel on piir. Kui riigimasinast lahkuvad lisaks rahale ka ajud, on tagasilöök paratamatu just neis valdkondades, mille pärast me täna põhjusega muretseme: sotsiaalhoolekanne, tervishoid, haridus ja turvalisus. Kannatab ka meie seaduste kvaliteet.
Ma tunnustan parlamenti kõikide kõrgemate riigiametnike palga ühetaolise vähendamise eest. Paraku pean lubamatult aeglaseks parlamendi töötempot nondesamade kõrgemate riigiametnike, sealhulgas ka presidendi palga määra lahtisidumisel niinimetatud keskmisest palgast. See kord on ebaõiglane ja oma aja ära elanud.
Möödunud aasta 16. oktoobril algatati Riigikogu liikmete, presidendi, valitsuse, kohtunike ja teiste põhiseaduslike institutsioonide ametnike palkade muutmise eelnõu. Just nii ja ainult nii saabki põhiseaduses ette nähtud viisil muuta parlamendiliikmete töötasu.
Paraku ei ole see eelnõu peaaegu aasta jooksul jõudnud siia saali arutamiseks. Samas tempos jätkates jääb Riigikogu liikme palk ka järgmise parlamendikoosseisu jaoks lahendamata. Meenutan: põhiseaduse kohaselt saab Riigikogu liikmete töötasu suurust muuta vaid järgmise Riigikogu koosseisu jaoks.
Ma ei arva, et peaksite kulutama olulise osa oma tööajast iseenda palgaga tegelemisele. Samas kahandab leigus selles küsimuses parlamendi moraalset õigust otsustada sadade tuhandete kaasmaalaste palkade ja teiste sissetulekute üle.
Seaduse muutmine tuleb läbi mõelda
Riigikogu üks keskseid kohustusi on toimida puhvrina erinevate õiguslikul tasandil ellu viidavate ümberkorralduste ja avalikkuse vahel. Teie ülesanne on muutuste avalik läbiarutamine, mille käigus peab kõlama ekspertide hääl, aga eriti nende inimeste oma, kelle elu-olu nood muutused otseselt mõjutama hakkavad. Vaid siis saab parlament enne otsustamist läbi kaaluda, mida uus seadus või norm kaasa toob.
Seadust on vaja muuta siis, kui rakenduspraktika analüüs seda nõuab. Kui leitakse, et seadus on ebaõiglane. Või kui seaduses on niinimetatud auk. Aga hoogtöö korras uusi suuri seadusetekste menetleda ei ole tark. Iseenesest kõlbliku seaduse muutmine või asendamine tuleb alati sügavalt läbi mõelda.
Nii on tunnustatud õigusteadlased juhtinud tähelepanu näiteks pärimisseaduse põhjendamatule väljavahetamisele. Õigusloomeplaane jälgides võib karta, et uusi seadusi, mida on tehtud pelgalt uue seaduse tegemise rõõmust, tuleb veelgi. Samas on näiteks ülivajaliku korrakaitseseaduse menetlus toppama jäänud.
Seadus ei ole ometi asi iseeneses. Kui valitsus selle tõsiasjaga ei arvesta, peab pidurile vajutama Riigikogu. Selle asemel, et üha uusi seadusetekste kehtestada, oleks aeg lasta Eesti õiguskorral stabiliseeruda ja keskenduda olemasolevate seaduste analüüsile.
Just seda võiks Riigikogu valitsuselt nõuda. Ja koos sellega uurida ametnike tööd ja kohtuotsuseid ning rahvaga rääkida. Vaid siis saab selgeks, mis on valesti ja kus on puudused. Alles siis tasub vanu seadusi parandama või uusi kirjutama hakata.
<p class=”MsoNormal” style=”MARGIN: 0cm 0cm 0pt” align=”justify”>
Lähtugem inimesest, kel tuleb mõista ja teadvustada oma tegude tagajärgi muutunud õigusruumis. Vaadakem, kas ja mil määral toob see kaasa vajaduse koolitada ümber riigi ja kohaliku võimu ametnikke. Sageli muudavad uued seadused kasutuks kogu varasema sellealase kohtupraktika.
/…/
Muu hulgas on aeg teha lõpp ühe vana ja – loodan, et nõustute minuga – halva kombega. Omavahel vaid kaudselt või üldsegi mitte seotud seadusemuudatuste sidumine ühte pakki ei saa olla hea tava. Pealegi pole sel mingit sisulist põhjendust.
Jääb mulje, et kümnete seaduste ühtesidumise taga on küüniline arvestus ja soov vältida küsimusi ja vastuhääli.
iii
Kõne täistekst asub veebilehel www.president.ee
iii
President TOOMAS HENDRIK ILVESE sõnavõtt Riigikogu avaistungil
