Vanarahva tähelepaneku, et päev on nüüdseks kukesammu võrra pikem, võime igaüks oma kogemusest õigeks tunnistada. Ka ilma jälgimist peeti tõnisepäeval oluliseks: kui päike sel päeval hetkekski ennast näitab, on loota üsna kena kevadet ja suve. Nii mõistsid meie esivanemad end aasta kõige külmemal ajal lohutada, kuid ei unustanud ka jälgida, et tõnisepäevaks pool loomadele ja inimestele mõeldud toidust alles oleks, et uudseviljani läbi tulla.
Kombeks oli kariloomi tervitada ja neile leiba pakkuda – ikka tulevase karjaõnne nimel, ja mõnel pool visati pool pätsikest ka uksest välja, et viljaõnn talu maha ei jätaks.
Üht-teist sobib selles kombestikust meilegi, kes me enamasti põlluta ja laudata. Nimelt võis tõnisepäeval külas käia – homme ongi pühapäev! Ja kruubisupp, mida sel puhul keedeti, kuluks meiegi menüüsse vahelduseks ära.
Aga on ka kirja pandud, et ennemuiste käidi tõnisepäeva öösel võõra lamba pead pügamas, sest sellest villast sai kaitsevahendi kohtu ja saksa viha vastu. Küllap ollakse tänapäevalgi aeg-ajalt selliste hädadega kimpus, aga… kust võtta lambaomanikest naabreid?
