Homsel hingedepäeval süütame küünlad lähedaste haudadel ning mõtleme nendele, keda meie keskel enam ei ole. Sellel päeval vajatakse harilikult vaikust ja rahu, et vaadata iseendasse, tunda oma seost lõppematus ahelas. Pole ju ka meie põlvkond siin ilmas üksi, vaid kanname endas ka möödunud põlvede vaimset pärandit ja traditsioone. Igaüks teab, et kui puu juured on tugevasti mullas, siis vahest ei jõua torm ja rajud ladvalegi väga tugevasti liiga teha.
Eestlane on olnud maarahvas ja tema eripära on just kõige enam selles, mis säilinud ajast aega eheda ja omanäolisena, mis pole võõrastest kommetest ja mõjutustest ennast segada lasknud. Oma tavad on Maarjamaa rahval olnud ka hingedeajaga seotud, sest eesti maarahvas on alati oma esivanematesse austusega suhtunud. On usutud, et sellel ajal tulevad kadunud hinged koju. Sellel ajal pidid kodud puhtad ja vaiksed olema. Müra tekitavad tööd lükati edasi ja sobivaks ei peetud isegi naermist ja naljatamist.
Me oleme nii erinevad ja nii ühtemoodi
Hingedepäev peaks andma põhjust mõelda rohkem elu püsiväärtustele, sellele, mis elust elu, mitte ainult olemise teevad. Otsime ju kõik ikka vaimu- ja elujõudu ning südamerahu, kas tunnistame seda siis endale või mitte. Ometi ei leia keegi seda ei rahanumbrites ega kellegi jäljendamises. Aina kiirustades ei olegi aega iseendasse vaadata, põrkume pahatihti vastu stampe ja rutiini ja satume iseendaga vastuollu. Võtame omaks isegi üldise kõnepruugi ja sunnime ennast ehk mõtlemagi nagu kõik teised.
Nii ei oskagi inimene enam iseendaga olla, harjume ära müra ja inimestehulgaga, siis oleks justkui turvaline ja mõttevaba olla. Ja mõnigi meist ei suuda mõista, et ühel on vaja rohkem privaatsust kui teisel, hingamise ruumi igas mõttes. Oleme siin asjastatud maailmas nii ühtemoodi, aga ometi nii erinevad. Kui miski ühe inimese maailmapilti ei mahu, ei tähenda see, et seda teise jaoks polegi.
Olla lihtsalt inimene
Pole aga kahtlust, et igaüks meist suudaks olla rohkem lihtsalt inimene, varanduse või hoiuarve suurusest, ametipostist ja kaasasündinud annetest olenemata. Ja see, kes endale vastu rinda taob ning kinnitab, et tal pole võimalust kunagi hetkekski aega maha võtta, et pühenduda millelegi väga olulisele, valetab päris kindlasti. Kas just endale, aga teistele küll. Ta kas ei suuda elu oravarattast maha astuda, kartes, et uuesti tiirlema ei pääse, või pole ta siis endas selgusele suutnud jõuda, mis talle selles ainsas ja kordumatus elus tegelikult oluline ja mis ebaoluline on.
Keegi on öelnud, et kui raha eest on võimalik midagi osta, siis on see odavalt saadud. Eesti rahva vanasõna aga kinnitab: “Kes piskuga ei mõista elada, ei saa paljuga ammugi läbi”. Nii et ikkagi – iseenda eest ei põgene ja kõige suurema väärtusega asju siin ilmas osta ei saa. Südamerahu näiteks. Vahest leiad seda pisut sellestki, kui süütad homme kalmistul vaikides küünlatule, sest tühiseid sõnu on ilmas niigi mõttetult palju.
Kui hästi vaadata ja tasa olla, näeb mõnikord vägagi kaugele ja palju. Ja seda on vahel hoopis rohkem vaja, kui arvata osatakse.
VAIKE KÄOSAAR
