Käes ongi aeg, mil mitme kuu eest tööta jäänud inimestel, kes uut teenistust leidnud pole, näpud rahakoti põhja ulatuvad. Toimetulekutoetuse taotlejate arv kasvab kõikjal — kus tagasihoidlikumalt, kus plahvatuslikult.
Riik on linnadele-valdadele juba toetuste maksmiseks lisaraha jaganud ja sellel aastal, mis küll kohe lõppemas, tullakse igal pool veel ots otsaga kokku. Vaevalt aga jaanuari algus kusagil positiivseid muutusi toob. Pigem on asi hullem, sest meie laiuskraadil, kus sooja saamiseks tublisti kütet ehk raha kulutada tuleb, on talveaeg alati kõige vaesem olnud.
Eestlane kipub omaette hoidma ja võõrast murest end alati kõigutada ei lase.
Kuid tahame me seda või ei, läheb meist paljudele korda ja annab ühemõtteliselt tunda seegi, kui naabril praegu halvasti läheb. Kui näiteks suure korterelamu asukaist pooled küttefirmale võlgu jäävad, tuleb ehk lõpuks külma tuba taluda neilgi, kes sentigi tasumata jätnud pole. Kui keegi kuuleb vabanenud töökohast, mida tal endal tarvis pole, on mõistlik sellest kitsikusse jäänule teada anda. Ikka tunneb keegi ju kedagi, kelle sugulane töötab kusagil, kus just abikäsi tarvis. Suhelgem omavahel ja hoidkem kokku — nii säästlikkuse kui sõbralikkuse mõttes!
8. detsember 2009
