Võhikulegi on selge, et kui piima hind väga madal on ja lehma ülalpidamiskulusid tagasi ei saa, rääkimata sellest, et jätkuks raha lauda kohendamiseks või söödavarumistehnika uuendamiseks, järgneb pankrot ja see tähendab, et lehm tuleb saata… lihakombinaati. Aastaid tagasi tuli selline valus samm astuda neil, kel laudas üks-kaks, mõnel ka neli-viis sarvekandjat-piimaandjat. Kui kulud tulusid ületavad, ei aita ka memmekese silmavesi, kellele lehm lisaks kõigele muule ka truu seltsiline olnud.
Nüüd on aga kuri (piima)karjas ka suurematel tootjatel, eelkõige Hiiumaal, kust oma töötleja puudusel piim kalli raha eest mandrile vedada tuleb. Ja juba on seal lehmade arv märgatavalt langenud. Hiidlastest lehmapidajate toetuseks tuleb müügile Eesti Piim, et ostja vabal valikul kallimat hinda makstes selle eest hea saaks seista, et lehmad Eestimaalt päriselt ei kaoks.
Seda enam on kiitust väärt Torma Põllumajandusosaühingu vaprus, kus enam kui poolt tuhandet puhtatõulist piimaandjat edasi peetakse ja karja toodangut suurendades omal jõul ellu püütakse jääda. Iga languse järel tuleb kord tõus, üleöö aga piimaandjaid tagasi ei saa.
8. september 2009
