Täna, 7. aprillil möödub 150 aastat meie sinimustvalge lipu looja Eesti Üliõpilaste Seltsi sünnist. Seltsivennad on pidanud tulevikuvaate kõrval alati oluliseks ka eesti rahva pärimuse kogumist ja hoidmist.
Eesti Üliõpilaste Seltsi (EÜS) lugu sai alguse meie esimese üldlaulupeo järgses rahvusliku vaimustuse tuules. 26. märtsil (vana kalendri järgi) 1870. aastal kogunes Tartus ühte tudengikorterisse kaheksa meest. Viie üliõpilase, Andreas Kurrikoffi, Heinrich Rosenthali, Gustav Treffneri, Hugo Treffneri ja Martin Wühnerkolmi kõrval kolm end üheselt eestlusega sidunud silmapaistvat tartlast: Jakob Hurt, Wilhelm Eisenschmidt ja Johann Voldemar Jannsen. Tänapäeval tundub ehk naljakas, aga koguneti selleks, et lugeda üksteisele ette meie rahvuseepost „Kalevipoeg”. See oli selge märk, et nood kaheksa meest ei tahtnud sulanduda sakslaste või venelaste hulka, vaid tahtsid olla eestlased.
Otsustati edaspidigi kord nädalas koos käia, meie rahvuseepost lugeda ning ennast eesti keele ja kultuuri vallas harida. Kalevipoja-õhtutest kujuneski välja Eesti vanim ja suurim akadeemiline üliõpilasorganisatsioon EÜS.
Sinimustvalge kombinatsiooni valisid seltsivennad oma lipuvärvideks 1881. aastal ning 4. juunil 1884 pühitseti esimene lipp Otepää kiriklas. See ime läbi säilinud lipp on meile kõigile vaatamiseks välja pandud Eesti Rahva Muuseumis.
EÜS jätkas oma avalikku tegevust Eestis kuni keelustamiseni nõukogude okupatsioonivõimude poolt 1940. aasta pöördelisel suvel. Teise maailmasõja järel koondusid läände põgenenud seltsivennad, paguluses hoiti kõrgel oma värvide au ning koos sellega eesti keelt ja kultuuri. Eestis sai tegevuse taastamine võimalikuks laulva revolutsiooni ajal 1. detsembril 1988. Praeguseks liidab EÜS tuhatkonda meest üle ilma. Ja kuigi eriolukorra kehtestamine muutis võimatuks 150 aasta juubeli suurema tähistamine, leiab see aset niipea kui võimalik. Küll on 12. aprilli õhtul kanalis ETV2 kavas EÜSi teemal eriprogramm.
Üks EÜSi asutajatest kirikuõpetaja Jakob Hurt kutsus juba 1888. aastal kõiki eestlasi koguma ja kirja panema meie rikkalikku rahvaluulevara. Sellest hiiglaslikust vaimsest kogust sündis seltsivendade eestvedamisel pärast Hurda surma 1909. aastal Eesti Rahva Muuseum.
Ka praegu on oluline Eesti rahva loo talletamine. Kurjast viirusest tingitud koduseinte vahel istumine annab meile rohkem aega panna kirja oma perekonnalugu ja meenutada olnud aegu. Eriti oluline on jäädvustada elav mälestus. Iga inimesega lahkub siitilmast terve raamatujagu mälestusi. Kui meie elus olevad esiemad ja -isad ei jõua ise oma lugu kirja panna, võib paluda neil kasutada tänapäevaseid salvestamisvahendeid. Need lood on olulised talletada, et ka tulevased põlved teaksid, milline on olnud nende eelkäijate elu ja saatus.
EÜSi lipukiri on ladinakeelne hüüdlause „Carpe diem“ („Kasuta päeva“). Kasutagem siis seda vaikuseaega targasti. Aga kõige tähtsam on praegu muidugi hoida enda ja oma lähedaste tervist. Ja sedaviisi oma perekonda ja selle lugu hoides, hoiame kogu Eestit.
Jaak Juske, EÜSi vilistlane
