Jõgeva kooliteater Möödunud nädalavahetusel Haapsalus peetud gümnaasiumiastme kooliteatrite riigifestivalil pälvis Jõgeva kooliteatri Liblikapüüdja vanim trupp Lev Tolstoi jutustusel põhineva lavastuse “Hobuse lugu” eest ühe laureaaditiitlitest. Lavaloo peaosaline Andero Heinola tunnistati aga festivali parimaks meesnäitlejaks.
Lianne Saage-Vahuri käe all lavale toodud “Hobuse looga” oli Liblikapüüdja trupp varem osalenud Kuressaares toimunud Saaremaa miniteatripäevadel ning Palamusel toimunud Jõgevamaa kesk- ja gümnaasiumiastme näitemängupäeval. Viimasel tehtigi otsus saata gümnaasiumiastme riigifestivalile just Liblikapüüdja lavastus. Maakondliku näitemängupäeva ja riigifestivali vahelisel ajal tehti veel hoolega proove: korrigeeriti temporütme, rihiti dialooge täpsemaks jne. Tööd tehti ka peaosalise, Laigulise hüüdnime kandva hobuse (teda kehastab Andero Heinola) monoloogidega.
“Jõudsime viimaste proovidega selleni, et monoloogid hakkasid üksteisest meeleolu poolest eristuma,” ütles Lianne Saage-Vahur. “Hobuse traagilist lõppu kirjeldava monoloogi esitas Andero aga Haapsalus hoopis helges võtmes. See tekitas erilise tunde: vähemalt pool saali oli pisarais. Jäin noorte esinemisega riigifestivalil üldse väga rahule. Ehkki meie ülesastumine oli selle festivali viimane ja rahvas kahest pikast teatripäevast väsinud, valitses saalis haudvaikus.”
Riigifestivali žüriis olid seekord näitlejad Harriet Toompere (Eesti Draamateater), Erki Laur (Von Krahli Teater) ja Andrus Vaarik (Tallinna Linnateater).
“Lianne Saage-Vahuri lavastused on alati südame ja hea maitsega tehtud ning kannavad mingeid õilsaid ideaale,” ütles Andrus Vaarik. “Tal on ka oma ideede teostamiseks võtta tugevad käsitööoskused. Ta on jäänud psühholoogilise realismi vahenditega loo jutustamise juurde. See võib mõnikord iganenuna tunduda, aga tegelikult soojendab selline teater hinge.”
Isiklik vastutus
Vaarik avaldas arvamust, et Lianne Saage-Vahur on üks väheseid juhendajaid, kes suudab kooliteatri noored panna n-ö isiklikult vastutama laval esitatava klassikalise teksti eest.
“Efektsem ja lihtsam on esitada oma teksti ja see tundub olevat ka noortele näitlejatele lähedasem. Halvustamata omaloomingul põhinevat teatrit, on mul siiski hea meel, et Lianne võtab ette Tolstoi ja teiste klassikute teosed ning et Liblikapüüdja noored suudavad nende tekste esitada nii, et kõigest on tunda: neil on sellesse väga isiklik suhe, see läheb neile väga korda,” ütles Andrus Vaarik. “Liblikapüüdja noored süvenevad kooliteatrit tehes ajaproovile vastu pidanud nn tüvitekstidesse. Mida rohkem meil selliseid noori on, seda väiksem on oht, et meid tabab noorte virtuaalmaailma “ärakolimisest” tingitud kultuurikatkestus.”
Andrus Vaariku sõnul jäi Liblikapüüdja tänavuse ülihea tasemega riigifestivalil napilt ilma peapreemiast. See läks Tartu Hugo Treffneri gümnaasiumi trupile Lend 3.0 omaloomingulise lavastuse “Ma pole kunagi tahtnud surra lahingus” eest.
“Kui omaloomingut teha, siis tuleb seda teha väga hästi,” ütles Lianne Saage-Vahur. “Ja Treffneri trupi omaloominguline lugu oli väga hästi tehtud. Nad püüdsid laval ette kujutada, kuidas nad käituksid, kui sõda mingil põhjusel ka meie ukse alla jõuaks: kes läheks ja kes ei läheks sõdima, miks mindaks ja miks ei mindaks. Omaloomingulises tükis ei pea alati nalja tegema või keskenduma koolivägivallale ja narkootikumidele. Need pole sugugi kõigi noorte probleem.”
Alternatiivi polnud
Laureaaditiitli sai Haapsalus lisaks Liblikapüüdjale veel viis truppi. Kuulutati välja ka parim nais- ja meesnäitleja, kelleks osutusid Karolin Jürise Abja koolinoorte teatritrupist ja Andero Heinola Liblikapüüdjast.
“Andero nime peale vallandunud aplaus andis tunnistust sellest, et tema kandidatuurile ilmselt alternatiivi polnudki,” ütles Lianne Saage-Vahur.
Seekord oli igal trupil võimalus valida ka oma lemmik ja anda talle preemia. Publikupreemiate järel käisid Treffner ja Liblikapüüdja vaheldumisi. Ning Treffner andis oma preemia Liblikapüüdjale ja vastupidi.
Festivali korraldus oli Lianne Saage-Vahuri sõnul suurepärane. Lavastusi mängiti kultuurikeskuses, kus oli suur lava, professionaalne heli- ja valgustehnika ning piisavalt ruumi festivalile tulnute mahutamiseks. Igale etendusele järgnenud tagasiside oli mõeldud küll konkreetsele trupile, ent seda võisid kuulama minna ka teised soovijad. Liblikapüüdja noored näitlejad olid varmad sellist õppimisvõimalust kasutama. Samas tulid paljud trupid riigifestivalile ainult oma etendust andma ning lahkusid kohe pärast seda.
“Nii kaotab festival üksteiselt õppimise kohana oma mõtte,” sõnas Lianne.
22. mail tähistab kooliteater Liblikapüüdja oma 25. sünnipäeva. Siis mängitakse Jõgeva kultuurikeskuses kõiki teatri tänavusi lavastusi, kaasa arvatud “Hobuse lugu”. Jõgeval pole seda ju veel avalikult näidatudki.
“Noortega kõneldes on selgunud, et tänu “Hobuse loole” ei suuda keegi neist ühtki looma enam sama pilguga vaadata, nagu varem, sest keegi pole enam kindel, et loom ei mõtle ega tunne nagu inimene. Võib öelda, et lapsed on teatrit tehes paremaks ja hoolivamaks saanud,” ütles Lianne Saage-Vahur.
RIINA MÄGI
