Katkendeid teoksil olevast raamatust
iii
Kui esimese soome maja katuse alla saame, kolime sinna üle. Päevapealt muutub meie toit normaalseks — kuivained 30 mehe jaoks antakse meile kätte, ise teeme süüa ja varastada meie tagant enam ei saa. Rühmaülemaks on meil üks kursant. Tema annab mulle 1953. aasta 24. veebruari hommikul labida kätte ja ütleb, et 250 aastat tagasi läks tsaar Peeter I Soome lahe ääres Neeva kaldale, lõi labida sohu ja ütles, et siia tuleb linn.
Lükkangi labida lumme ja ütlen eesti keeles teistele poistele, et mina löön täna, vabariigi aastapäeval siin Koola poolsaarel labida lumme, et ehitada Venemaale uut linna. Kursant ei saa midagi aru ja koputajat pole juures.
Aga see, et Peeter I täiesti tühja koha peale sohu linna hakkas ehitama, ei ole õige. Jänese saarel, kus hiljem asus Peeter-Pauli kindlus, oli rootslastel juba 1611. aastal kaubaasula. 1640 sai Neevanlinna linnaõiguse, 1703 venelased vallutasid selle.
1712 kuulutati linn Venemaa pealinnaks, iga linna sõitev talumees pidi tooma mõne munakivi tänavate sillutamiseks.
Omaette on rahulikum
Valget aega juba jätkub, märts on lähedal.
Süüa on rohkem ja elu rahulikum. Ainult riided on väga mustad, siin pole sedagi vett, mis vanas kohas oli. Toidu- ja joogivee sulatame lumest. Elektrit pole, väike tormilatern valgustab vähe. Aga päevad lähevad järjest pikemaks.
Majadetailid olid enne meid kohale toodud, aga küttepuud muidugi unustati. Nii tuleb meil kuivi majadetaile ahju ajada, sest ega me saa siin ära külmuda.
Õnneks on ilmad ilusad, päike paistab nagu roos ja külma on 10-15 kraadi. Maju hakkab nüüd tulema nagu Vändrast saelaudu. Esialgu valmib iga päev üks maja. Mõne päeva eest toodi terve rood juurde, nüüd on siin ka venelasi küllalt.
Paari nädala eest sain koolivennalt kirja, kus oli vihje, et minu endises koolis, 6. Keskkoolis, oli olnud arreteerimine. Oli avastatud riigivastane organisatsioon „Vaba Eesti”.
Reede, 6. märts. Tööpäev on läbi. Päike on loojas, burzhuika köeb, kõht on täis.
Surmateade, mis rõõmustab
Väljast tuleb keegi jooksuga. Sisse tormab roodu politruk, kes on drezhiiniga kohale toodud. Esialgu ei saa ta sõnagi suust, sest on enese hingetuks jooksnud. Lõpuks kuulutab nutuse häälega, et Stalin, Jossif Vissarioni poeg on surnud.
Eestlastel on nagu kivi südamelt veerenud. Õnn, et laternavalgus on kehv ja meie laiale naerule veninud suid ei ole näha.
Kohe kuulutatakse välja leinapäev. Õige leinapäev olevat olnud juba eile, aga meie ei saanud teada.
Ka mõned vene poisid nutavad, aga mõned naeratavad.
Laupäev, 7. märts. Torm. Lund tuleb ülevalt ja alt. Meie majade ümber tundratuulele mingit takistust ei ole.
Teisipäev, 10. märts. Kell 10 hommikul kästakse tööriistad sinnapaika jätta ja rivisse minna. Sellel kellaajal viiakse vana Koba Lenini kõrvale mausoleumi.
Samal päeval kutsutakse mind, Irsi ja Treialit töö juurest ära. Teatatakse, et peame minema tagasi Montshegorskisse. Isiklikud asjad kästakse kaasa võtta ja meid viiakse drezhiiniga Monthegorski suunas. Mitte ei tea, mida see kõik tähendab. Irs arvab, et ehk viiakse meid vangilaagrisse, et Stalini surma üle rõõmustasime.
11. märts 1953. Hommikul saame aimu, et sõit läheb kuhugi kaugemale. Kirjutatakse välja teenistuskaardid, korjatakse ära sõjaväeraamatud. Saame oma sinelid. Antakse kätte kuupalk ja ka kodused riided sõduri seljakotis. Antakse veel teemoon, näeme oma uut ülemat, kes on päevitunud näoga venelane.
Lõpuks saame teada ka oma uue aadressi: Kuibõshevi oblast, Sõzrani linn. Jälle ehituspataljon.
Lõpuks astume Murmansk-Leningradi rongile. Leningradis istume ümber Moskva rongile. Häbi on teiste reisijate ees, sest meie vormid on väga määrdunud. Lisaks on meie kambas nõrgamõistuslik Tiit, kes pidevalt püksi teeb ja kohutavalt haiseb.
Siin, Leningradi ümbruses on lumi sula, sõidame kevadele vastu.
Pealinnale lähemale
Rong viib meid läbi külade, metsade ja soode. Näeme sõjaeelseid ja pärast sõda ehitatud maju. Neid on ka poolest saadik maa sees ja täielikult mulla all. Näha on vaid mätastest katus ja korsten. Suvel kasvavad sellistel katustel muidugi nõgesed.
Kui nõukogude kord 1941. aastal tuli, siis lubati Eestimaa muuta õitsvaks aiaks.
Leitnant toob meile lugeda Pravda, see on selle aasta 13. jaanuari leht. Seal on kirjas TASS-i teadaanne rühma arstide arreteerimisest, kes olevat teinud endale eesmärgiks põhjustada eluohtliku raviga kõrgete kommunistide surma. Selle rühma liikmed Vovsi, Feldman, Kogan, Grinstein ja Etinger pidid olema Ameerika luure poolt ära ostetud. Need „kodumaa reeturid” andis üles tavaline Kremli reaarst Lidia Timashuk, kes selle eest kohe Lenini ordeni sai.
Leningradis viiakse meid mingile erirongile, mis meid Moskvasse viib.
Kalininis tuleb meie kupeesse kaks vene naist, kes küsivad, kus tuleme ja kuhu läheme. Ütleme vaid, et tuleme põhjast ja kuhu viiakse, ei tea. Meil on keelatud enda kohta rääkida — vaenlane ei maga. Selgub, et nemad on õpetajad Kalininist, mis kandis varem nime Dver. Nad saavad aru, et oleme eestlased, ja räägivad meile linna ajaloost.
iii
(Järgneb)
iii
PAUL TOOTS
