Katkendeid teoksil olevast raamatust
Pühapäev, 21. detsember 1952. Viimase suure tormi ajal on kaks meie meest kaduma läinud. Üks neist olevat jäljetult kadunud, teine olevat kätte saadud. Pärnust pärit poiss oli minu jaost. Ta olevat Montšegorskisse läinud, sealt varustust ostnud ja tahtnud sealt Murmanskisse sõita, et Norrasse põgeneda.
Politruk oli öelnud, et teine poiss olevat Norra piiri äärest kätte saadud ja väeosas pidavat tulema tribunal, millest ka meie kõik peame osa võtma. Arvata on, et saab 25+5. Aga mõned poisid arvavad, et nii palju ei mõisteta, sest me ei ole veel vannet andnud.
Varsti tulevad jõulud, seekord on need keset nädalat. Mõnele poisile on juba kodumaalt jõulupakk tulnud.
Kolmapäev, 24. detsember. Eile sain ka mina emalt jõulupaki, küll oli hea meel!
Täna olime jälle ehitusel. Ilm on vaikne ja mitte väga külm.
Ühel päeval põles meie köök jälle ja nüüd käib söömine väikatla kaudu. Nii supp kui puder on selles katlas parem, ilmselt on varastamise võimalus nii väiksem. Leib jagatakse kasarmus ja ka sööme kasarmus. Vahel jääb katlasse toitu järele, siis saab ka lisa.
Aastakümneid hiljem ilmus Taivo Toome raamat “Eestlased tööpataljonis 1941-1942” I ja II osa, kus autor jutustab tööpataljoni elu ja surma külmas ja näljas. Võrreldes meie elu sellega, mida kirjeldab Taivo Toom, on meil veel paradiis.
Jõululaupäev kasarmunurgas
Oleme tööpäevast väsinud, aga jõululaupäeva peame ikkagi. Istume vaikselt väikestes gruppides ja meenutame häid aegu kaugel kodumaal, kui punaseid veel Eestis polnud. Minu narikoht on aknapoolses küljes ja kui mõni “ohve” tuleb, siis ta ei näe meid kohe. Ka päevnik hõikab sel puhul kohe ukse kõrvalt: “Püsti, valvel!”
Üritame tasakesi ka jõululaule laulda, need toovad nii mõnelegi pisara silma. Põleb küünal ja et poistele jõuluks pakke tuli, on ka kõhupõhjas veidi rohkem. Viina meil eriti ei tarvitata, seda pole ka saada. Poodi lubatakse harva. Siin on müügil piiritus punaste siltidega pudelites, viin külmuvat siin ladudes ära. Suhkur on siin vabamüügil, Eestis ei olnud.
Jõulude pidamine keelati meil küll aegsasti ja rangelt ära. Selline usupüha polevat nõukogude sõdurile kohane. Venelaste jõulud on teisel ajal.
Siin on poisse, kelle vanemad punased tapsid, kuid omavahel me sellistest asjadest eriti ei räägi. On ka teada, kes on äraandjad ja koputajad.
Kaks erinevat elulugu
Minu eluloos on nõrk lüli sees, mul on elulugusid tegelikult kaks ja need on Tartu sõjakomissariaadis kokku saanud.
Kui ma 1950. aastal Saadjärve vallamajast tahtsin iseloomustust saada, et Tartus raudteetehnikumi astuda, ütles valla partorg mulle selge sõnaga, et minusuguse koht pole nõukogude koolis ja mingisugust iseloomustust ma ei saa. Nii ma siis kirjutasin Tartu 6. Keskkoolis sõjakomissariaadile elulookirjelduse, kus elukoht on sama, mis sünnikoht, see on Purde talu Kambja vallas Tartumaal. Saadjärve valda ei nimetanudki, sest lootsin pärast keskkooli lõpetamist kõrgemasse õppeasutusse pääseda.
Aga kui ma ennast kodunt välja registreerisin, siis võeti mind Jõgevalt sõjaväe arvelt maha ja dokumendid saadeti Tartusse. Siin said kaks elulookirjeldust ilusasti kokku. Jäi vaid lootus, et Tartus mõlemaid läbi lugema ei hakata. Sel juhul saaksin siin spioneerimise ja kodumaa reetmise külge, mis tähendaks 25+5 aastat teistsugust laagrit.
Kolmapäev, 25. detsember. Ilm on läinud selgeks. On esimene jõulupüha. Läheme postiauke raiuma, külm ei ole kuigi kõva.
Tüli lõppes kaklusega
Õhtul pärast tööd läksime Odintsoviga kaklema. Ta on vist Tallinna venelane, ta on teisest jaost ja tal on seal sõber Tšistjakov, kellega nad ka sageli sõnelevad.
Odintsov tuli minuga pahandama, et miks laulsid eestlased Tallinnas laulu, kus olid sõnad, et Eesti piir käib vastu Hiina müüri, ja ütles, et olen tšuhnaa. Vastasin, et sina oled tibla, selle peale kargas mulle kätega kallale. Haarasin tal kätest kinni ja kukkusime mõlemad alumisele narile, mina alla ja tema peale. Tema oli turskem, mina peenem, mõlemad natuke nälginud. Kukkumise ajal jäi minu parem käsi meie kahe vahele. Haarasin tema vatipükstest kinni. Odintsov hakkas hirmsa häälega röökima. Selgus, et olin teda pigistanud nagu Andres Pearut… Teised arvasid, et mina kisan, ja kiskusid Odintsovi minu pealt ära. Ta jooksis õue.
Neljapäev, 26. detsember.
Täna on tuisupüha. On loengud ja õpetatakse armee vandetõotust, homme olevat pidulik vandeandmine.
Ema kirjutas hiljuti, et üks Kavastu mees oli oma väeosaga kahel suvel Staraja Russa lähistel demineerimas käinud. Mitmed olid jäänud jalgadest ilma või saadetud koju plekk-kirstus.
Imerelvaga imperialistide vastu
Täna räägiti meile, et juba paar aastat on Nõukogude Armeel uus automaat — Kalašnikov. Seda aga kellelegi ei näidata ja kui see mõnes väeosas olemas ongi, siis hoitakse seda presentkotis, et vaenlane ei näeks — vaenlane ei maga!
Et sõda imperialistidega tuleb, see olevat kindel, sest NSV Liit läheb appi töölistele ükskõik millises maailmajaos!
Laupäev, 27. detsember .
Väljas tuiskab endiselt, objektile mineku ei ole. Hommikust peale õpetatakse meile vannet, kell 12 algab see pidulik tseremoonia.
Kõik peame tõotama olla ustavad kodumaale, parteile ja Stalinile.
Paul Toots
iii
(Järgneb)
