Järg 29. mail ilmunud osale
Ühel päeval märkasin raudtee kaubajaamas käies, et linna peatänava majad on tänavapoolsest küljest valgeks värvitud ja ka tänavaäärsed aiad on valged. Lai tänav on ise aga porilompides. Õhtul küsisin Makarovi käest, miks nii värvitakse. Tema seletas mulle, et mõni kilomeeter linnast on Kuibõševi Põllumajanduse Akadeemia. Sinna pidavat lähemal ajal tulema USA delegatsioon ja see sõidab Kinelist läbi. Ei saa ju ameeriklastel silmi kinni siduda, et nad linna ei näeks.
Pühapäev, 22. mai 1954. Täna saab 22 aastat päevast, mil siia patusesse maailma tulin. Muretult sain elada 8. eluaastani. Siis algas Teine maailmasõda, mis meie pere ja suguvõsa elu rööpast välja viis.
Üle raudtee asuvas likvideeritavas laos suurt midagi enam pole. Päevas korra käin seal vaatamas. Kui midagi sealt vaja on, võetakse mind siit kaasa.
Taotlen ennetähtaegset demobiliseerimist
Paari nädala eest saatsin kirja Jõgeva Sõjakomissariaati, paludes end sõjaväeteenistusest vabastada, põhjuseks ema tervise halvenemine. Vastust pole siiani tulnud.
Täna sain sõber Antsult kirja, millest oli loetav oli ainult pool. Ülejäänud osa oli kusagil kannatada saanud, ümbrik oli lahti. Kiri oli saadetud poolteist kuud tagasi.
Meie ülemused on hädas lõunavabariikidest pärit poistega, kelle teenistusaeg mõne kuu pärast lõpeb. Nad ei taha enam midagi teha ega allu korraldustele. Istuvad ainult nariserval ja vahivad sealt põlevate silmadega. Aeg-ajalt suitsetavad nad mingit rohelist puru, mis neid segaseks teeb. Venelased teavad, et see on kanep, mida nende kodumaal kasvatatakse ja neile pakiga saadetakse.
29. juuni. Sain emalt paki ja väikese kirjakese. 8-kiloses pakis oli terve kera hollandi juustu ja ka muud kraami.
Ema kirjutab, et kolm väikest kolhoosi — “Ühistöö”, “Uus elu” ja “Leninlik tee” — tegid Tormi metsas ühise jaanitule, aga tema ei tahtnud kodunt ära minna, sest viimasel ajal on vargusi ette tulnud. Nimetab ka, keda kahtlustab kanamunade äraviimises oma kuurist.
On isale saatnud paki riietega, mille isa ka kätte sai. Need, kes vangist pääsenud, rääkivat, et tuleb teha palvekiri Moskvasse, et vabastataks.
6. juuli. Vihm kui niisugune on unustatud. Istun kasarmute juures väikese järvekese kaldal. Õhtutaevas värvib stepi punaseks, tuhanded tsikaadid siristavad. Peagi süttivad esimesed tähed ja tõuseb kuu, mis kõik hõbedaseks muudab.
Meenuvad päevad Saadjärvel, mille läheduses üles kasvasin, meenub Tartu ja Emajõgi, kus möödusid viimased aastad kodumaal.
Peale järve ja jõe pole siin midagi ilusat. Vilets linnake, alati tolmune ja nõgine. Öö läbi huikavad vedurid, kolksuvad vagunite puhvrid.
Suvehari on kuum
7. juuli. On kesksuvi. Seal, kus nisu kasvatatakse, on see juba koristatud. Siin, meie ümbruses on vaid metsik stepp, kus varsti pöörisrohi traataedade taha kuhjuma hakkab.
Sooja on keskpäeval ikka ligi 40 kraadi, ööd on peaaegu sama kuumad. Viimati tuli vihma maikuus.
Töötan endiselt laos ja see töö on mul nüüd käes. Võin iga hetk peast öelda, palju midagi järel on ja mida peab juurde tellima. Iga päev on Privolzki sõjaväeringkonnast lattu kontrolli oodata. Ülemused kõik pabistavad, mina ka ei usu, et siin kõik korras on.
Enne mind oli laos üks loru ja ülemused pole ka asjaga kursis, nüüd mina vastutagu.
Lao revisjon oli ära ja segadus olevat suur. Miski ei klapi raamatupidamise andmetega kokku.
5. august. Saan emalt kirja.
Ema on kogu aeg hirmul, et suren nälga, kuid mul pole mingit nälga. Siin majandusrühmas on toit hea. Katsun kirjades emale selgeks teha, et ärgu mulle pakke saatku, isale on neid rohkem vaja. Olen igasuguseid nõkse kasutanud, isegi kirjutanud, et ei maksa pakki saata, sest lähemal ajal saadetakse mind ehk mujale. Saatsin emale oma sõjaväevormis foto ja ta leidis, et mul on fotol näha näljapaistetus. Tegelikult on fotol valgustuse abil lame nägu saavutatud. Meil kästakse koju saadetaval portreefotol poseerida nii, et pea on uhkelt püsti ja ninasõõrmed paistavad. Fotograaf lisas veel lameda valgustuse ja nii saigi “paistetusega” portree.
Ema kirjutas, et August Paumets on Komis kaevanduses surnud. Tal oli Kaarepere vallas Pikkjärve külas talu. Nüüd on siis kogu pere küüditatud ja kadunud. Elvi Paumets jäi Kohtla-Järvel kadunuks, tema ema Liina küüditati 1949. aastal.
Näen lähemalt kohalikku majapidamist
6. august. Käisin täna ühe teise staabipoisiga vanemleitnant Meštšorkini pool abiks puid lõikamas. Tal endal on paremal käel ainult kaks sõrme alles, ülejäänud jäid sõtta. Puid ei olnud palju, pooleteise tunniga olid kõik lõigatud. Ta on üüriliseks väikeses kahetoalises puumajas. Peret tal siin ei ole, tema toas on ainult voodi nurgas. Maja perenaine on vanem inimene. Maja on piinlikult puhtaks küüritud. Laual on samovar, akende ees sinetatud valgest riidest kardinad. Kahe väikese akna vahel nurgas on ikoon, mille ees põleb väike paastuõlilamp.
i
PAUL TOOTS
