Jätkame katkendite avaldamist käsikirjas olevast samanimelisest mälestusteraamatust.
1953. aasta 7. aprillil oleme Värtsiläs, kust toimub kaubavahetus Soomega. Soojasaamiseks paneme telkidesse burzhuikad. Telgid on kahjuks suvised, ühekordsed. Lumi sulab, aga sageli tuleb jälle uut juurde. Siiski pole nii külm kui Montshegorskis ega palju külmem kui meil kodus. Kui ma kodus karjas käisin, siis oli mõnel suvel veel jaanipäeva ajal metsas kelts sulamata ja sambla all jääd.
Varsti saame teada, et siia piiri äärde meid ei jäeta, vaid sõidame edaspidi 7 kilomeetrit edasi ja hakkame kasarmut ehitama.
Kohtan juhuslikult üht eestlast, kes on teeninud üle aasta kahurväepolgu autopataljonis. Nende polk seisab Leningradi lähedal, jaanuaris toodi neid siia. Mees räägib, et jaanuaris liikusid kuuldused, et siia hakatakse ehitama tohutu suurt vangilaagrit.
Kohtume viimasel hetkel, sest nemad panevad oma telgid kokku ja lähevad polgu asukohta tagasi.
Aastaid hiljem sain teada, et 1953. aastal oligi plaanis uus suur arreteerimine ja küüditamine, mis pidi nõukogude ühiskonna kõntsast puhastama. See jäi tulemata, sest Stalini elupäevad said läbi.
Võimuvõitlus parteijuhi koha pärast kestis septembrini, siis sai Hrushtshov täielikult võimule.
Jälle võitleme külma ja näljaga
Kolmapäev, 15. aprill 1953. Oleme uues asukohas telkides. Minu ametiks on öösel burzhuikat kütta. Kütan kogu öö. Hommikul tuuakse mulle söök telki ja pärast seda võin magama heita. Pärast lõunat korjan metsast kuivi kaikaid, mida on võimalik katki murda, sest kirvest mul ei ole — neid olevat vähe.
Osa poisse on käinud mingil salajasel tööl, millest nad rääkida ei tohi. Kes teab, võib-olla ehitavadki vangilaagrit. Eesti poisse ei ole näinud.
16. aprill. Öö otsa kütsin burzhuikat. Toit läheb iga päevaga kehvemaks. Alguses anti leiva asemel kuivikuid, täna hommikul ja lõuna ajal puudus leib täielikult. Õhtuks muretseti kusagilt midagi, mida leivaks nimetati. See oli leivavormis tehtud, õhuke, must ja kititaoline, sisaldas kaerakliisid ja aganaid. Räägitakse, et see leib on toodud vangilaagrist ja sealtki pole võimalik rohkem saada, sest seal olevat suremus niigi suur.
Rasvainet, kala ega liha pole näinud mitu päeva. Isegi veega keedetud hirssi antakse vähe. Suhkrut pole ja tee on lihtsalt kuum vesi.
Meie väliköök ja söökla on lageda taeva all. Ega laua juurde pole mõtet minnagi, kui midagi antakse. Selle natukese sööme ära oma telgis, kännu otsas istudes või püstijalu. Lusikas on taskus. Väljakäigukohta meil ei ole, käime metsa all, kus keegi saab. Küttepuude korjamisel tuleb ette vaadata, et sisse ei astu.
Selgub, et osade poiste salapärane töö on raudteetupiku remontimine kusagil vangilaagris.
Ühel päeval käin Värtsilä jaamas mingeid kaste ära toomas. Näen Soome Vabariigi kaubarongi, mille ümber on piirivalvurid. Vahime vaba maa inimesi, suud lahti, kuigi piirivalvurid meid sõimates eemale peletavad. Oleme räbalates.
Sajab jälle lund. Poisid pahandavad, et telk on külm, kuigi kütan kogu aeg.
Küllap ükskord jäävad minevikku ka praegused päevad. Kusagilt hangiti kaerajahu ja nüüd saame körti.
Niipalju on kõigest sellest kasu, et nüüd ei ole mul enam tegemist lennukite ja lennuväljaga ja minu teenistusaeg pole enam neli aastat, vaid kolm.
iii
PAUL TOOTS
