Kord läks kaheksakümne alla vanapapi sõbraga seenele. Tatsutas siin- ja sealpool puid ja põõsaid, kuni avastas, vaene hing, et on lootusetult ära eksinud. Eksles ja ahastas, kuni jõudis lõpuks surmväsinuna maanteele. Hakkas taat seal lootusrikkalt pöidlaküüti harrastama – kindlas veendumuses, et ükski sohver, kel kübekegi kaastunnet hinges, ei jäta kepiga kõndivat vanakest hämarduvate metsade keskele kurjade vaimude hooleks.
Kümme autot vuhises kummide vilinal mööda. Alles üheteistkümnes võttis vungi maha ja papi rõõmustas, et näe, ometi üks hea hing. Heaks hingeks osutus aga taadi seenelkäiguseltsiline, kes leidis eaka kaaslase vajaka olevat, käis igaks juhuks tiiru kodumail ja kihutas, mure südames, sõpra otsima.
Õudsed kommentaarid
Taat, kellel vahe sulg ja sirgjoonelise sõnaseadja kuulsus, võttis pliiatsi pihku ning sepitses maakonnalehele repliigi. Koputas autojuhtide südametunnistusele, et kuidas nood küll võisid mööda sõita, kui tee ääres kepiga ätt, käsi õieli ja tumm palve silmis.
Repliigile järgnes rida kommentaare, üks vaenulikum ja räigem kui teine. Umbes niisugused, et kolagu taat vähem mööda kõrtse, kogugu parem raha ja ostku ise endale auto, kas või Opel. Ja et pidagu too kirjatsura mokk maas, polevat teiste mure igasuguseid kahtlasi tüüpe tee äärest peale korjata. Üks beib avaldas koguni kartust, et võta mingi suvaline vanake autosse, mine tea, äkki kipub seksi tahtma. Keegi koletige virutas lausa serviti, öeldes, et mis siis saab, kui tema limusiin pärast vanainimese kusehaisu täis. Viska või hea auto minema.
Me ei oska hinge eest hoolt kanda
Vaat niisugune lugu. Et ma tunnen seda hättasattunud seenelist, olen nautinud ta soravaid kirjatükke ning imetlenud seltskonnas ta härrasmehelikkust, sai mu tundlik meel taadi läbielamistest liigutatud. Mõtlesin, et mis küll, kallid kaasteelised, meie hingedega viimasel ajal lahti on. Et kas tõesti on kõik head ja helded hinged materiaalsuse kummardamise palvelates ja ülimat heaolu hõngavates salongides lootusetult kaotsi läinud? Oskamatus hinge eest hoolt kanda sünnitabki ju kurjust ja ükskõiksust. Nagu ka halba kommet piiluda võõrasse kaukasse ja magamistuppa või ligimese naise seeliku alla. Või pilduda kive teiste kapsaaeda ning venitada suu mõnitavalt muigele, kui pilk luba küsimata kaasinimese fantaasiatesse visatud.
Kui õelus ja argpükslikkus, mis sageli vormuvad ka netikommentaarideks, muudavad oma akuutse vormi krooniliseks, pole noid sante iseloomujooni omavatel inimestel paranemislootust isegi siis, kui nad tagantjärele targana ja Paunvere koolipoisi soovituse kohaselt hinge niidiga kaela köidavad. Jahehingede peatumatu võidukäigu korral saavad õilishinged, kaunishinged ning muidu head ja õrnad natuurid tuuleveskitega võitlemisest sageli maohaavad. Hingehaavadest rääkimata. Samuti pudeneb pihust viimanegi õlekõrs, millest haarates see lakkamatult sõdiv, saastuv, olmeprügisse uppuv, majandusraskustes virelev ning aegamisi hulluks pöörav maailm pisutki paremuse poole nihutada.
Põletatud sildade tuhk ja tekitatud pisarad
Mis siis teha? Arvan, et meil kõigil peaks olema päevaraamat, kas või kujuteldav. Sinna saaksime igal õhtul üles tähendada oma käitumise aktiva ja passiva. Kui päevikusse koguneb liialt palju põletatud sildade tuhka ja teistele tekitatud pisaraid, oleks viimane aeg oma hingele pika ja tauniva pilguga otsa vaadata. Olen kindel, et halvem osa hingest langetab häbenedes silmad, paremas osas aga tuleb nähtavale peidetud aare – valesid väärtushinnanguid propageeriva ajastu poolt varjutatud headuse näol. Säärasel moel koorub tõetera: see, et ükski inimene pole üdini halb, ei ole kaugeltki müüt.
Head teha on nii lihtne, ütleb naerusui üks Virumaal elav mees, kes kannab ilusat poisslapsenime Karl ja kes on mu sõber. Teades, kuidas Karl abistab paljulapselisi peresid, puuetega inimesi ja materiaalselt vähekindlustatud koolilõpetajaid, on tema öeldus peale sõnade ka kombatavat ja silmaga nähtavat veenvust.
Senikaua, kuni püsib lootus, et naerunäolised Karlid otsa ei lõpe ja kui vähemalt kahekümnes autojuht võtab teepervel seisva väsinud taadi abivalmilt pardale, peab kurjade hingede kolonn tegema peatuse, sest headusele põleb roheline tuli. Tigedusel on jahe hingus, headusel soe hingestatus. Kui õppida eelistama teist esimesele, ei muutu meie päevad iialgi hingetuks.
iii
URVE TINNURI
