Põltsamaalt pärit Andre Saviauk on kunstnik, kes hindab rahu ning hubasust. Tema töödest kohtab muinasjutulisi ja peaaegu väljamõeldud tegelasi, kes ühel hetkel vaatajale enam nii ebareaalsed ei tundugi.
Milline oli Sinu lapsepõlv Põltsamaal?
„Elasin peaaegu terve lapsepõlve Lossi tänaval. Jõe ääres, umbes seal, kus linnavalitsus. Suure silla lähedal, Viljandi pool jõge.
Kasvasin jõe ääres ja teisel pool oli vana mõisapark. Need olid mu mängumaad. Mängisime tavalisi poistemänge, hakkasime onni ehitama puude otsa, linna parki ja linnavalitsusest tuli keegi pragama. Pärast tegime veel mõne.
Mulle meeldis suviti jões mängida. Palju plätusid läks vooluga minema, raske tunne oli kui järele vaatasin, et läheb minema ja midagi teha ei saa. Seal on kärestik aga mitte sügav, meie pool kaldas mitte väga. Jalutasime jões, proovisime käia piki jõge ja vaadata kui kaugele minna saab. Talvel käisin jääpankadega sõitmas. Põltsamaa jõgi on ilus, see tõmbab sinna tagasi.“
Seni on sul Facebookis kirjas, et kodulinn on Põltsamaa, aga elad Viljandis?
„Jaa, kuigi olen siin juba üsna kaua. Alguses õppisin siin valguskujundust, ei lõpetanud. Ala iseenesest on põnev, aga minu huvi sai otsa. Natuke läks aega mööda ja mind kutsuti siia tööle, enam-vähem samale alale. Läksin ja jäingi siia elama.“
Kas Viljandi on sõbralik koht elamiseks?
„Ma arvan küll, aga päris mitu korda olen mõelnud Põltsamaale tagasi minna, isegi korterit olen vaadanud. Praegu enam mitte nii väga. Olen mõelnud, et seal oleks lahe elada, jõe ääres võib-olla.
Põltsamaa linna võlu on ikkagi jõgi ja kõik see ilu on ümber jõe, väikesed aiad ja oma majad.“
Kuidas sul õnnestus Põltsamaal õppides kunstikoolist mööda käia?
„Korra väiksena proovisin, ei mäleta, mis juhtus, aga ma ei tahtnud seal enam käia. Põltsamaal käin peaaegu alati kui kutsutakse, Jõgeva kunstnike ühisnäitustel olen esinenud, eelmisel näiteks ja veel ühel.“
Kas kooliaeg oli kerge?
„Terve kool oli minu jaoks piin, mulle ei meeldinud. Ma ei saanud aru, miks me mingisuguseid asju õpime. Praegu julgen öelda, et ma ei saa siiani aru, miks midagi õppisime. Noriti ka. Aga ma ei kahetse, et selle läbi tegin. Õpetajatega sain enam-vähem läbi, kellegagi neist tülli ei läinud. Ega kerge minuga ilmselt ka ei olnud. Ega mu käitumine küll eeskujulik ei olnud, kuid pätt ma ka polnud.
Põltsamaa ühisgümnaasiumis õppisin ühel ajal Tamar Nugisega, teda vast teatakse.
Teised väga ei joonistanud ja mu joonistused olid vahel popidki, mõnikord natuke lollusi, ja neid vaadati ju ikka. Veidi üle võlli ja sarži moodi asju ka tegin.“
Kui Viljandis valgustamist õppisid, kas teil üldkunstiained ka olid?
„Ikka. Maalimine, joonistamine ja kompositsioon. Kersti Rattus õpetas maalimist, joonistamist Jarõna Ilo ja Kaisa Puustak, kompositsiooni Mare Unt, väga vahvad inimesed.
Aga neid tunde oli liiga vähe. Joonistamist peaks hästi palju olema. Kõigil, kes millegi visuaalsega tegelevad.
Kus Sa veel oled kunsti õppinud?
„Käisin vanemana Põltsamaa kunstikoolis joonistamas ja maalimas. Nelja-aastane kursus, mis seal on täiskasvanutele mõeldud jäi pooleli. Viljandist ikka ei ole lihtne nii tihti Põltsamaale jõuda. Jõgevalt oli ka sel kursusel keegi.
Kohe peale gümnaasiumi lõpetamist ei läinud kooli, käisin kahel joonistamise ja akvarelli kursusel Tartu kunstikoolis. Proovisin sinna sisse ka saada, tahtsin tartlaseks hakata. Ei õnnestunud ja ma ei julgenud rohkem, tulin Viljandisse ja arvasin, et siia ma saan ikkagi sisse.
Mulle meeldib pigem õppida kursustel kui koolis. Raske on neis süsteemides olla, mille juurde käib mingi paberimajandus.“
Kas koolis Sinu vihikud olid ääreni joonistusi täis?
„Joonistasin küll ja vihikuääred olid täis, aga ma ei teinud toredaid asju. Võib-olla alguses siiski. Hobuseid, kasse, loomi ja inimesi.
Aga siis hakkas puberteet vaikselt tulema ja koos sellega pealuud ja muud sellised. Tsiklid huvitasid ja heavy metal maailm. See periood kestis mõnda aega.“
Galerist Helen, kelle juures Su töid kõigepealt nägin, muretses, et Sa ei küsi oma tööde eest õiget hinda.
„Tegelikult annaks üldse niisama, aga nii ju ei saa. Viimastel aastatel käin vähe väljas, pubides, kontsertidel või pidudel. Jalutan küll, aga siis ei teki nii lihtsalt võimalust oma töid müüa. Mul ei ole midagi inimeste vastu, aga kui väljas käin, ja palju inimesi korraga on, siis see ei ole mugav.“
Kas need loomad vihikuservadelt tulevad nüüd Su töödesse ka tagasi?
„Ma arvan küll. Asjad, mida olen joonistanud, tulevad uuesti ja uuesti, aga nad muutuvad. Ei teagi, kas need tegelased hakkavad peale inimestest või loomadest, vist ikka inimestest. Ma hakkan algul kirja panema või jäädvustama inimlikke kogemusi ja tundeid. On midagi, mis ühendab inimest ja looma.“
Need tegelased ja asjad su piltide peal pole küll päris realistlikud, on nad ometi äratuntavad mingis kindlas süsteemis. Kas Sa õilsa abstraktsionismi poole ka oled vaadanud?
„Olen, aga ma ei ole julgenud neid näidata. Alguses tegingi abstraktseid asju, sellest hakkas hiljem kujunema mingi pilt.“
Kas Su tööde areng ongi siis abstraktselt äratuntavale?
„Mõnikord on. Mõnikord tuleb terve pilt korraga, ja siis teinekord hakkab mingist abstraktsest asjast kooruma. Kõige tüüpilisem on vist, et osade kaupa tuleb inspiratsioon. Mõni väike tunnetekogum, väike pildimotiiv. Panen selle kirja ja see tõukab omakorda edasi. Ikka ootan, et tuleks natukene ideed, sest see abstraktselt alustamine on minu jaoks nagu liig, just tunde poolest.“
Sa joonistad palju söega?
„Mulle meeldib üldse joonistamine, süsi ja pliiatsid, mitte nii väga värvipliiatsid. Vahel olen mõelnud, et ongi nii, kui inimesele midagi väga teha meeldib, siis ongi hästi ja meeldib teistele ka. Või on nii, et kui inimesel tuleb midagi väga hästi välja, siis hakkab see talle veel rohkem meeldima, ka nii võib olla.“
Su pilte vaadates tuli meelde, kuidas akvarelliõpetaja Silvia Jõgever teatas, et must ei ole üldse värv. Ja Sinu piltides on ta ilusti ulakalt olemas ja sobib enam kui hästi.
„Hakkasin kohe musta kütma kui mulle öeldi, et seda teha ei tohi. Võib-olla natuke kiusu pärast, aga mulle meeldis. Hiljem, omapäi maalima hakates ka.“
Kolm aastat peale seda, kui su maale esimest korda nägin, oli Sul olnud juba mitu näitust ja Su pildid LOOV galeriis müügiks.
„Olid küll, aga ainult paar pisikest näitust ja pigem koolitöödest, mis Viljandi koolis sai tehtud. Heleni juures olid esimesed rohkem minu enda käekirjaga maalid.
Mul endal on selline tunne oma piltide kohta, et alguses on tavaline, kui veab, siis tore pilt. Nendega koos aega veetes nad saavad omaks ja kui pärast pilt seinalt ära võtta, on tühi tunne, nagu hea sõber oleks ära läinud.“
Kas Sa siis hea meelega ei loobukski neist?
„Ei, loobun küll, peale eelmist näitust Naiivis ütlesid poisid, et nii imelik on olla, kui pilte enam pole.“
Mis maailm see on, või kes need tegelased Su maalidel päriselt ikkagi on?
„See maailm on veidi muinasjutumaailma sarnane. Ma arvan, et see on päriselu – võib-olla ainult veidi nihkes. Ei ole ju väga kaugel meie reaalsusest. Kui nad on juba paberi peal ja liiguvad mõtetes, siis nad ju on olemas või päris lähedal. Sõbralikud tegelased, enamasti, isegi kui nad koledad välja näevad.“
Näitustel käid?
„Käin küll, aga mitte avamistel. Ma neid ise ei tee ka, ja kui lähen teiste avamistele, siis ei saa ma pilti tegelikult vaadata, sest inimesi on liiga palju. Ma pärast ei mäleta, mida nägin, see hulk inimesi tõmbab kogu tähelepanu.“
Kes sulle eesti kunstnikest hingelähedased on?
„Ma ei taha üldse nimesid öelda või kedagi välja tuua. Erinevate tujudega ja ise aegadel on mulle meeldinud täitsa erinevad autorid. Epp-Maria Kokamägi on võib-olla kõige kauem meeldinud ja Tiit Pääsukese varasem looming meeldis kunagi ka ja Pastacas meeldib väga.
Väljamaalt on Klimt huvitav tegelane. Dali on ka mind huvitanud, mitte et ta nüüd lausa lemmik oleks.
Raske on sellele küsimusele vastata, sest nimed ei taha mulle meelde jääda. Pildid küll, need jäävad mällu ja on omamoodi minuga kaasas. Aga nimesid ei jäta meelde.“
Mis tehnikas Sa maalid, mis Su lemmiktehnikad on?
„Akrüül vist kõige enam, õli on ka lahe, aga kodus seda eriti teha ei taha. Akvarell on raske. Mulle tundub, et ma peaks ühe korraga saavutama selle, mida tahan. Akvarellis on muidugi äge kui vesi ja värv omaette toimetavad ja vajuvad sinna kuhu tahavad ja mõnikord väga hästi. Aga mõnikord tahaks jälle ise otsustada. Akvarelli kasutan rohkem illustratsioonide puhul. Illustratsiooni olen teinud vähe, tahaks rohkem. Olen mõelnud, et tahaks raamatut illustreerida. Siis mõtlen, et kes selle raamatu võiks kirjutada, ise ma seda vist ei tee.“
Palju Sul näitusi olnud?
„Ei tea. See kõlab nüüd nii, nagu väga palju oleks, päriselt on ainult mõned. Tartus on praegu teine näitus Naiivis. Põltsamaal olen olnud Jõgeva maakonna kunstnike ühisnäitustel. Esimene oma näitus oli kiriklas ja raamatukogus koolitöödest. Kaks korda on olnud Viljandis Pärimusmuusika keskuses, korra stuudiokohvikus Layk ja ühes raamatukogus Tartus. Mul ei ole niisugust püsivust, et valin välja ruumi ja hakkan selle jaoks eraldi näitust tegema. Tavaliselt ikka kombineerin terviku sellest, mis mul on.
Jõgeval veel näitust pole olnud, paar pilti olid Pireti juures (Kunsti Kodu). Ühe neist maalin vist üle. Teine seisab Etheli juures pART galeriis, ootab näitust.“
Palju, või kas üldse tuleb ette, et jälgid poliitikat?
„Ei, kohe üldse mitte. Võib-olla jõuab minuni elukaaslase kaudu hästi natuke midagi. Minu jaoks naljakas mäng, mida nad mängivad. Ma saan vist neist ka aru, nad püüavad teha nii nagu neil lihtsam.
Minu arust ei ole vaja üldse nii palju asju teha. Meil siin hoovis kasvavad õunapuud, ma saan sealt minna noppida õuna, samal ajal inimesed lähevad ostavad selle poest. Kas on vaja tuua välismaalt õunu? Seesuguseid justkui mõttetuid tegevusi on minu meelest palju. Elu võiks olla palju lihtsam.“
Sinu elupaik, kus me juttu ajame on veidi idamaise väljanägemise või kujundusega.
„Ma ei ole seda just meelega tekitanud, aga olen vaadanud sinnapoole küll. Lugenud ja uurinud. Mind köitsid idamaa targad ja nende filosoofilised tekstid. Peamiselt uue aja inimesed, kes tõlgendasid palju vanemaid autoreid. Otsest isu ise vanemate tekstide juurde pöörduda mul polnud. Tundus, et sain vana puudutuse nende meieaegsete mõtlejate tõlgenduse kaudu kätte.“
Sinu ümbrus siin on nii armsalt juhuslik, et pean küsima, kui palju see on teadlik looming ja kui palju selles on vaba mängu?
„Tundub, et minu jaoks on need küljed mõlemad võrdselt olulised.
Olen teadlikult soovinud luua enda ümber mõnusat olemist, aga see, kuidas need asjad on juhtunud, on iseasi. Ma ei teadnud, et tahan siia taimi rippuma panna, või et selline lühter võiks tulla – selles mõttes on kõik juhuslik. Asjad dikteerivad pigem ise oma koha. Inimesed proovivad oma asju küll feng shui järgi paika sättida. Lõpuks on näha, et asjad lähevad ikka sinna, kuhu ise tahavad – omadele kohtadele.“
Kas Sulle on oluline asjade lugu või päritolu?
„Natuke vist on. Mulle meeldivad vanad asjad, et neil on mingi lugu, ja et nad on elanud mingit elu. Aga otseselt ma seda lugu teadma ei pea.“
Kas kunstnikuna tahaksid luua uut interjööri?
„Puhast ja steriilset interjööri, et kõik nullist? See vist ei olegi nii põnev. See on igav! Sellist kodu ma endale ei tahaks. Kui otsin kodu, siis mitte euroremondiga, puhast, täisnurkadega, vaid pigem ikka toredat pesa, kõverate seintega.“
Räägi oma perekonnast.
„Saviauk on Jõgevamaal päris levinud nimi. Aga nad ei ole vist enamasti sugulased. Mul on kaks nooremat venda, minust järgmine elab Tartus ja keevitab, teeb metallitööd. Noorem on Pärnus ehitaja ja proovib erinevaid asju. Mõlemad on ikka loomingulised, aga ei väljenda ennast nii palju. Noorem on väga musikaalne ja keskmine tegeleb ka vahel loominguliste asjadega. Sellised eritellimusel metallitööd, millest osa on väga edevad.
Isa ehitab praegu Soomes, varem oli autoremondi lukksepp. Ema on oma tööelu alguses ja õnneks ka nüüd lasteaiakasvataja, see sobib talle.
Minu oma pere on üsna uus, kuigi tunneme üksteist kaua, Katrin on kokk. Meiega elavad koos Katrini lapsed, vahva 10-aastane tüdruk ja 14-aastane poiss, niisugune vaikne ja rahulik.“
Mainisid bändi tegemist.
„Minu enda pubekaiga oli valus, aga vist vanemaid väga ei kiusanud. Muutusin mustaks, proovisin mingit punki, gooti ja metal-teemat. Mul oli palju rõngaid oli. Metal-bändi tegime ka, Nightmare, oli nimi.Tore aeg oli, fänne oli ka omajagu.
Muusika kvaliteet Eestis on praegu nii kõrge, siis see veel nii professionaalne ei olnud. Käisime tihti Tartus, Viljandis, Põltsamaal esinesime, Tallinnaski.
Kuulan igasugust muusikat, kõik sõltub meeleolust. Peaaegu igasugust, midagi võib leida isegi diskotümakatest, kuulan ka elektroonilist muusikat, rokkmuusika on ikka südamelähedane. Nüüd juba ka klassikalist muusikat, eriti meeldib tšello ja klaver.“
Helen Puistaja LOOVgalerii galerist
„Kui nüüd päris aus olla, siis galerii loomisest ja Andrega tutvumisest on pea kümme aastat möödas. Ühistest tuttavatest oli keegi küllalt taibukas oma peas kokku panemaks, et kunstnik ja galerist võiks omavahel läbi saada. Seega ei saa ma avastamise au endale võtta.
Näidati näpuga tore kunstnik kätte ja mul oli galeriisse nii näitusi kui ka müüdavat kunsti vaja. Tööd jõudsid seina ja hakkasid nii mulle kui ka külastajatele aina enam meeldima. Andret sai ikka tagant torgitud, et töid müüki juurde ja sel ajal alguse saanud Noore Kunsti Oksjonile tuua.
Sel ajal, kui esimesed tööd LOOV galeriisse jõudsid köitis mind üsna sünge alatoon, mis töödes valitses. Endal ei olnud ka siis just kõige lõbusamad ajad ja nii mõneski töös väljendus oma sisemine meeleolu. Mulle on meeldinud läbi aastate jälgida, kuidas töödesse lisandus aina heledamaid toone ja rõõmsamaid motiive. Vähemalt mulle tundub, et Andre väljendab oma hingeseisundit töödes väga ausalt ja see nõuab julgust.“
Andre Saviauk
Sündinud 1986 Põltsamaal
2005 Põltsamaa Ühisgümnaasium
Kunsti õppinud Põltsamaa Kunstikooli täiskasvanute kursusel, Tartu Kunstikooli täienduskursusel, Viljandi Kultuuriakadeemias valguskunsti erialal
ANDRA KIRNA
