Nähes tee ääres viita kirjaga “Hinged lähevad” võib Kuremaalt Laiuse poole sõitjal tekkida kummastav küsimus: kui tema ise otse läheb, kas tema hing läheb siis ära vasakule, kuhu viit näitab? Teatri- või hobusesõbra hingega inimesel aga tasukski mõnel selle nädala õhtul (kolmapäevane ja reedene välja arvatud) Metsapiiga tallu viivale teele pöörata, et ära vaadata Palamuse Amatöörteatri lavastus “Hinged lähevad…”.
Kui lavastaja Valdi Reinas möödunud esmaspäeval esietendunud lavastuse aluseks olevat Mart Kivastiku samanimelist jutustust luges, arvas ta, et sätib selle lavale nii, et hobuste kohalolekut markeerib vaid helitaust. Aga siis selgus, et on olemas ka koht, kus loo selle loomulikus keskkonnas ja koos ehtsa hobusega maha mängida saab – Vilina külas tegutsev Metsapiiga talu. Ning et selle talu pererahvas on lahkesti nõus teatrirahva ja publiku oma õuele lubama.
“Hinged lähevad…” tegevus toimub nimelt just hobusekasvatustalus ja loo põhisündmused keerlevad ühe hobuse – Petra-nimelise mära ümber, kes pisut lombakaks osutub ning kelle peremees lihakombinaati saata otsustab. Paraku on Petra tallimees Olkule nii hinge pugeda suutnud, et too otsustab tema päästmiseks üsna meeleheitliku teo toime panna. Kõike ära rääkima ei hakka, aga loo lõpp on ühtaegu kurb, ilus ja hinge puhastav.
Soe tunne
Kui ajaliselt üpris lühikese lavastuse kõik stseenid ehk võrdse edu ja intensiivsusega ei “tööta”, siis ühtekokku jääb etendusest südamesse soe tunne. Ning Jaanus Järs teeb napsisõbrast taskufilosoofi Olkuna oma järjekordse ilusa rolli. Näib, nagu oskaks ta tõepoolest hobuste keelt, nagu ta ise väidab.
Riho Jaanuska oskab aga peremehe mõttemaailma vaatajale arusaadavaks mängida: temagi oleks hea meelega lihtsalt hea inimene nagu Olku, aga teda kammitsevad kohustused pere ja eelkõige talu ees. Eks me tea kõik (kui mitte oma kogemuste, siis näiteks seriaali “Õnne 13” põhjal), kuidas talu, mis idee järgi pere hüvanguks toimima peaks, mõnikord peret hoopis murendama hakkab, sest talu vajadused tõusevad pere vajadustest ülemaks.
Lavastaja antud ülesannetega saavad oma vanuse kohta suhteliselt hästi hakkama perepoeg Jaanust kehastavad Villem-Martin Roos ja Kaarel Ilmjärv. Kindlasti tuleks kiita ka ruun Tiigrit, kes mära Petrat kehastab, iseasi, palju hobune kirjalikust kiitusest hoolib. Ülejäänud rollides teevad kaasa Sirje Kiis või Kai Puusepp, Hannes Tilk, Ain Villems ja lavastaja Valdi Reinas ise, aga nende etteasted on üsna lühikesed.
Ilus kummardus
Jaanus Järsilt ja Riho Jaanuskalt jäi küsimata, kuivõrd nad tegelikult hobuse hingeelu tunnevad. Loo autori Mart Kivastiku kohta rääkis lavastaja Valdi Reinas aga, et ta pidi oma ratsutamist harrastava pojaga tihti trennis ja võistlustel kaasas käima. Metsapiiga talu perenaine Kaie Petersongi olla teda sel viisil kohanud. Mõni ime siis, et Kivastik inimese ühtedele ustavamatele sõpradele hobustele sellise ilusa kummarduse tegi, nagu on jutustus “Hinged lähevad…”.
Kena kummardus hobustele, samuti üldisest keskmisest pisut erinevatele inimestele on ka Palamuse Amatöörteatri lavastus. Mõni moraalijünger võib selles küll alkoholismi propageerivaid või siis vähemasti õigustavaid momente näha, aga üle kõige jääb kõlama siiski soov, et oleksime inimlikud ning hooliksime oma lähedastest, olgu nad siis kahe- või neljajalgsed. Palamuslaste lavastus annab vastuse vaid küsimusele, kuhu läheb Olku hing. Omaenda hinge võimalike rännakute üle tulevikus võib igaüks ise mõtiskleda.
RIINA MÄGI
Jaanus Järsilt ja Riho Jaanuskalt jäi küsimata, kuivõrd nad tegelikult hobuse hingeelu tunnevad. Loo autori Mart Kivastiku kohta rääkis lavastaja Valdi Reinas aga, et ta pidi oma ratsutamist harrastava pojaga tihti trennis ja võistlustel kaasas käima. Metsapiiga talu perenaine Kaie Petersongi olla teda sel viisil kohanud. Mõni ime siis, et Kivastik inimese ühtedele ustavamatele sõpradele hobustele sellise ilusa kummarduse tegi, nagu on jutustus “Hinged lähevad…”.
Kena kummardus hobustele, samuti üldisest keskmisest pisut erinevatele inimestele on ka Palamuse Amatöörteatri lavastus. Mõni moraalijünger võib selles küll alkoholismi propageerivaid või siis vähemasti õigustavaid momente näha, aga üle kõige jääb kõlama siiski soov, et oleksime inimlikud ning hooliksime oma lähedastest, olgu nad siis kahe- või neljajalgsed. Palamuslaste lavastus annab vastuse vaid küsimusele, kuhu läheb Olku hing. Omaenda hinge võimalike rännakute üle tulevikus võib igaüks ise mõtiskleda.
RIINA MÄGI