Täna on hingedepäev. Kalmistutel vilgub küünlatulesid rohkem kui muidu, elav tuli süüdatakse õhtul ka paljudes kodudes.
muistsetel eestlastel kestis hingedeaeg ligi veerand aastat — mihklipäevast jõuludeni. Ja kogu selle aja tegelesid meie esivanemad lahkunutega: katsid neile kindlatel nädalapäevadel söögilaua, kütsid sauna, teretasid neid nimepidi, nii palju kui nimesid aegade hämarusest suulise pärimuse kaudu teada saadud oli.
Hingedepäevale järgneb hingedeaeg ka praeguse tava järgi, siiski mitte kohe pärast mihklit, vaid just nüüd. Lauda kodukäijatele me üldjuhul ei kata ja nimepidi kedagi ei tereta ega kutsu. Aga mõtleme oma lahkunud kallitele ikka, esmajoones neile, kellega meid mälestused seovad.
Kommet, et just aasta viimasel veerandil rohkem neile mõtleme ja neist räägime, keda meie keskel enam ei ole, toetab ju looduski. Aastaringi valge osa, kus üks töö järgmist plaani taga ajas, on möödas. Just nüüd, tubasel ajal, on taas mõtisklusteks-mäletusteks mahti.
2. november
