Möödunud nädalavahetusel külastas Eesti Rahvusmeeskoor eesotsas noore ja andeka dirigendi Ülle Tuisuga Jõgevat. Selliseid pärleid ei kohta väikelinnas tihti, mida võis kuulda ka kontserti kuulama tulnute suust. Esinejate kõrget taset kinnitas ka tõsiasi, et kontserdi lõppedes tõusis publik püsti. Rõõmu ja uhkust peegeldus ka esinejate silmis.
Ilmselt puges kava „Hinge sügavusest“ tõesti iga kuulaja hinge sügavusse. Sügavad noodid olid ühed madalamad, mis inimhäälele eales kirjutatud, ning selle kandis rahvusmeeskoor ka väärikalt välja. Pavel Tšesnokovi „Ära heida mind ära minu vanas eas“ oli üks lugudest, mis ilmselt jäi just oma madalate nootide poolest paljudele kuulajatele enim kõrvu ja hinge. Ei saa mainimata jätta ka Eesti helilooja Riho Esko Maimetsa loodud „Keerubite laulu“, mis, muide oli loodud just Ülle Tuisu palvel. Ilmselt kuuleme tulevikus Maimetsast veel, sest tema teoseid mängitakse maailmas aina sagedamini. USA päevaleht on Maimetsa muusika puhul kiitnud tema hiilgust, mis nõuab absoluutset tähelepanu.
Sellised kontserdid on head mitmes mõttes: ühelt poolt kulub just praegu, kevadel, ära võimalus iseendasse vaadata, oma hinge puhastada ja tehtu üle järele mõelda. Teisalt aitab see juurelda teemade üle, millele mõtlemiseks iga päev justkui aega ei leia. Rahulik muusika on ju teadupärast teraapilise toimega, mida iga päev oravarattas kiirustav inimene enim ellu vajab.
