Põltsamaa vallas asuvat Lustivere hooldekodu juhib pikka aega ehituserialal tegutsenud Hille Uus, kes on mitmekülgse inimesena valmis täitma väga erinevaid rolle pelgamata sealjuures ühe või teise ametiga kaasnevat vastutust.
Hille Uus on sündinud Kilingi-Nõmmes, kuid elanud pole ta seal päevagi. Hille isa oli elava loomuga tegus inimene, kes otsis elus uusi võimalusi, seepärast kolis pere mitmel korral. Sellest hetkest alates, kui Hille ennast mäletama hakkab, asus tema kodu Lääne-Virumaal. Hille isa juhtis tollal mitut sovhoosi-kolhoosi. Kui isa oli suutnud ühe majandi n-ö elule aidata, saadeti ta kõrgemalt tulnud käsuliine järgides edasi järgmisse hädas olevasse majandisse. Alles pärast seda, kui isa melioraatoriks hakkas, sai temast paikne inimene.
Esimesed mälestused lapsepõlvest pärinevad Hillel ajast, kui pere elas Lääne-Virumaal Rohu külas, kus asus masina-traktorijaam. Hillel oli kaheksa aastat vanem vend. Hiljem räägiti talle, et vend olevat õe vahel paelaga puu külge kinni sidunud, et ta ei saaks poistele järele joosta.
Koolitee algas Aluvere põhikoolis
Kui jõudis kätte koolimineku aeg, elas pere Rakvere lähedal Sõmerul. Hille koolitee algas 1968. Aastal Aluvere põhikoolis. Tollal kuulus kooli juurde aed, kus kasvatati juurvilju ning kus toimusid ka botaanikatunnid. Kooliaia juures asus väike majake, kus olid ruumid kooli inventari remontimiseks ja kus korraldati laste tööõpetuse tunde. Esimene ja teine ning kolmas ja neljas klass olid liitklassid.
Sellel ajal oli väga tähtis õpetada lapsi tööd tegema, kõigil tuli suvevaheajal kooliaias rohimas käia. Hillele õppimine probleeme ei valmistanud, ka õppetöövälises tegevuses lõi ta aktiivselt kaasa. Koolil olid olemas nii võimla kui staadion, kus sportlik tüdruk sageli treenimas käis. Aluvere koolis oli tubli kehalise kasvatuse õpetaja, kes süstis kõigisse spordipisiku. Kolmekilomeetrine jalgsiteekond kodunt kooli polnud Hillele probleem, vaid koolikott oli raskevõitu.
Õppis matemaatika-füüsika eriklassis
Pärast põhikooli lõpetamist oli Hille sooviks minna Väimela sovhoostehnikumi veterinaariat õppima. Tallinna Ehitus- ja Mehaanikatehnikumis (TEMT) teede-ehitust õppinud vend laitis aga õe plaani maha. Vennaga samale poolele asunud ema oli samuti tütre plaanile vastu ja nii ei jäänud Hillel muud üle kui keskkoolis edasi õppida. Hille otsustas, et kui ta keskkooli läheb, siis kindlasti autoõpetuse eriklassi. Keskkooli sisseastumise katsed tegi ta Rakvere I Keskkoolis edukalt ära, seda suurem oli aga üllatus, kui koju saadeti kiri, et ta ei osutunud autoklassi vastu võetuks. Hille oli küll löödud, aga samas ka lootusrikas, sest tehnikumivõimalus tundus uuesti käeulatuses olevat. Kui ema koolis seda probleemi lähemalt uurimas käis, selgus, et Hille kõlbab sellesse kooli õppima küll, ainult mitte autoklassi, teda oodati hoopis matemaatika-füüsika eriklassi. Selline perspektiiv Hillet ei meelitanud, ent samas oli füüsika tema jaoks alati huvitav olnud ja ka matemaatika polnud probleemiks. Bioloogia oli samuti hingelähedane ja vahel tuli tal bioloogiaõpetajat asendada.
Keskkoolis õppides ei jätnud Hille endale seatud eesmärgi saavutamisel jonni ja läks vaba ainena ka autoõpetust õppima. Oma soovile kindlaks jäädes sai ta keskkooli ajal juhilubade omanikuks.
Seadis eemärgiks hästi õppida
Kui ta 1979. aastal keskkooli lõputunnistuse kätte oli saanud, olid tema jaoks teed lahti, kuid pea tühi. Hea sõbranna soovitas minna Tallinna ERKIsse arhitektiks õppima, sest Hillele oli lapsest saadik joonistamine meeldinud. Asja lähemalt uurimas käinud, jõudis ta aga järeldusele, et tema sellesse instituuti sisse ei saa. Seal nähtud vabakäejoonised hoonetest ja muudest objektidest tundusid talle nii uhked ning ta tajus, et tema sellisel tasemel joonistada ei oska.
Hille otsustas minna õppima TEMTi. Erialaks sai tehnik-arhitekt, kus pöörati loomingulisuse asemel rohkem rõhku tehnilisele küljele.
Hille seadis eesmärgiks õppida nii hästi, et stipendiumi saaks, ja seda ta suutis. Isa siis enam polnud ja ema teda üksi toetada ei jõudnud. Koolil oli äsja valminud uus ühiselamu ja neli kursusekaaslast elasid kahes toas, mis oli tol ajal lausa luksus. Sel ajal hakati just nende kursuse peal testima, kas õpilased suudavad seni kuue päeva peale kavandatud õppeprogrammi viie päevaga omandada. Nad said sellest innustust, sest soovisid, et koolinädal oleks edaspidi viiepäevane. See õnnestus.
Armastus esimesest silmapilgust
Tehnik-arhitekti diplom käes, tuli Hillel töökoht leida. Sellel ajal saadeti majanditest koolidesse nimekirjad vabadest töökohtadest. Hille valikuks osutus Adavere näidissovhoos ja põhjus oli pragmaatiline, sest talle võimaldati kolmetoaline korter Eskus täiesti uues majas. Tegelikult oli ta aasta varem juba kohapealsete oludega tutvumas käinud. Noor neiu jäi silma seal ehitusbrigaadis töötanud põlisele Esku kandi mehele Aivarile. Hille sõnul kulges nende tutvumislugu väga kiiresti ja tekkis armastus esimesest silmapilgust. Üsna pea koliti kokku elama ja tänaseks on Hillel ja Aivaril koos elatud 34 aastat ning üles kasvatatud toredad lapsed Pille ja Ivar.
Adaveres sai Hille proovida erinevaid ameteid tegutsedes nii arhitekti abina, eelarvestajana kui projekteerijana. Hiljem sai temast ehitustööde brigadir. Majandite reformimise käigus loodi Esku riigimajand, kus Hille mitmetes ehituseriala tundmist nõudvates ametites tegutses.
Majandite lagunemise järel 1990. aastate alguses moodustasid nad koos Esku riigimajandi kolleegidega aktsiaseltsi Esku Ehitus, kus Hillel lisaks muule ka raamatupidamisega tegelda tuli. Põhitöö kõrvalt hakkas ta aktiivselt kaasa lööma ka kohalikus külaelus. Aastaks 2004 olid ümberkaudsetes külades juba külaseltsid asutatud. Hillel oli sellest juttu vallavanemaga, kes soovitas ka Eskus külaseltsi asutada. Valla poolt lubati neid selles ettevõtmises toetada. Nii läks ka Eskus külaelu käima. Küll natuke tagasihoidlikumalt kui teistes valla piirkondades, sest Esku külaseltsil pole palgalist töötajat ega oma külamaja.
Võttis vallavanema ettepaneku vastu
Ühel hetkel tundis Hille, et ehitusest on tal isu otsas ja soovib tegelda millegi muuga. Ta asus tööle IF Kindlustusse. Sellest ajast on tal samuti väga positiivsed mälestused, sest sai siis väga paljude inimestega suhelda. Kui selles firmas suur reformimine algas, otsustas Hille sealt ära tulla. Kohapeal ta enam sobivat ametit ei leidnud ja nii asus ta 2006. aastal kolmeks aastaks tööle Tallinna, uuesti ehituserialale. Ta töötas TTÜ ehitusosakonna projektijuhina ning täitis aeg-ajalt ka osakonnajuhataja kohustusi. Hillele see töö meeldis ja teda ei tahetud sealt ära lasta. Ka Tallinna elu vastu polnud tal midagi ja isegi korteriostu võimalus pakuti talle välja. Ta kutsus Tallinna ka abikaasat, kes polnud aga põlise põllumehena selle ettepanekuga nõus. Nii pöördus naine koju tagasi.
Põltsamaa valda otsiti just ehitusnõunikku ja otsustas kandideerida. Ehitusnõuniku ametit ta ei saanud, kuid tema CV oli vallavanemale silma jäänud ja talle tehti ettepanek asuda juhtima Lustivere hooldekodu. Esimese hooga lükkas Hille selle ettepaneku tagasi, sest polnud kunagi sotsiaalvaldkonnas töötanud, kuid hea sõbraga nõu pidanud, otsustas ta pakutud töökoha vastu võtta. Juhtimise ja inimestega suhtlemise kogemus oli tal juba varasematest ametitest olemas. Tema praeguses tegevuses läheb tarvis ka ehitusega seotud oskusi ja teadmisi, sest sel ajal oli lõpetamisel Lustivere hooldekodu juurde rajatava saunamaja ehitamine. Vanas mõisamajas, kus hooldekodu tegutseb, ei paista ehitustegevusel lõppu tulevat. Hille on ennast täiendanud ka sotsiaaltöö valdkonnas, on õppinud psühholoogiat ja usub, et saab oma praeguse tööga hakkama.
Otsustas õppima minna
Juba 2009. aastal Tallinnast koju naastes tekkis Hillel huvi ka sotsiaalvaldkonnas kõrgharidus omandada. Ta otsustas asuda õppima Tartu Ülikooli Pärnu Kolledžisse. Ta sai kooli sisse ja esimene kursus möödus ladusalt. Kolledžis õppides sai ta teada, et on oma lennus kõige vanem. Lisaks muudele õppeainetele, tuli kolledžis hakata õppima ka mikro- ja makroökonoomikat ning meelde tuletada kõrgem matemaatika. Vahepeal tundus, et nüüd tuleb kooliga lõpparve teha, kuid kursusekaaslase nõu kuulda võttes tegi ta kõik vajalikud koolitööd ära ja liikus edasi. Hillega samas lennus alustas õpinguid 65 inimest, kellest lõpetamise ajaks oli alles 13. Aastatki vahele jätmata lõpetas Hille 2013. aastal koos temast palju noorematega kooli.
Loodab püramiide näha
Veel Esku riigimajandi päevil otsustati mõnedele majandi spetsialistidele majad ehitada tingimusel, et nad need hiljem välja ostavad. Ka Hille kuulus nende hulka. Tollel ajal ei tohtinud põllumaale maja ehitada. Majandi juhtkond lubas, et kui nad endale ehituskrundi leiavad, ehitatakse ka neile maja. Siis aga alustati talumaade tagastamisega ning võsastunud maalapile, mis kuulus kunagi Hille abikaasa vanaisale, nende maja ehitatigi. Sisse kolis pere 1992. aastal.
Hille Uus on enda kinnitusel senitehtuga rahul ega taha ennustada, mida elult veel oodata võiks. Siiski tahaks ta kord oma silmaga Egiptuse püramiide näha. Samas on ta valmis kõigiks väljakutseteks ja nõustub, et peab paika ütlemine „ära iial ütle iial“. Hille on seda meelt, et kui kõik lähedased on terved ja tegusad, siis midagi rohkemat soovida ei oskagi.
Hille Uusi elukäik
*Sündis Kilingi-Nõmmes
*Õppis Aluvere põhikoolis ja
Rakvere 1. Keskkoolis
*1979. aastal asus õppima Tallinna Ehitus- ja Mehhaanikatehnikumis (TEMT) tehnik-arhitekti erialal
*Kooli lõpetamise järel sai töökoha Adavere näidissovhoosi
*Töötas Esku riigimajandis ja hiljem
aktsiaseltsis Esku Ehitus
*Aitas asutada Esku külaseltsi
*Töötanud If Kindlustuses
*2006 -2009 Tallinnas TTÜ ehitusosakonna projektijuht
2009 Lustivere hooldekodu juhataja
*Abielus, tütar Pille ja poeg Ivar
TOOMAS REINPÕLD
