„Keegi on öelnud, et kui emal on raskes olukorras üks laps, hoiab ta seda nagu kana oma tiiva all. Emal oli meid Siberisse viimise ajal viis, kõige noorem ainult kuuekuune,” meenutab praegu Jõgeval elav Hille Raimla märtsiküüditamise aegu, millest neil päevil möödub kuuskümmend aastat.
„Lapsepõlv oli karm, aga inimesteks me kõik kasvasime, elule jalgu pole keegi jäänud ja me hoiame väga kokku,” tunnistab Hille, kui Jõgeval tema Pargi tänava korteris olnud aegu meenutame. „Praegu ongi Jõgeva mu põhikoht ja elan siin laisaelu,” märgib ta muigamisi. Tegelikult on Hille Jõgeval elanud nüüdseks vaid mõned aastad ja elu kulgeb praegu lisaks veel kolme paiga vahel. Peipsi ääres Rannal, kus Hille on veetnud kõige olulisema aja oma elust, peab praegu oma perega talu poeg Andres.
Tütar Aire pere kodu on Saaremaal ning Viljandimaal Hille lapsepõlvekodus elab vend Tõnis. Sellest Tänassilma ja Uusna vahel asuvast endisest Kõõru ja praeguse nimega Suitsu talust neid 1949. aasta märtsis Siberisse saadetigi – ema ja ta viis väikest tütart. Isa oli selleks ajaks juba vangilaagris, kust ta mõned aastad hiljem pere juurde jõudis. Suitsu talu praegune peremees Tõnis sündis aga juba Siberis.
Liiga heal järjel talu
„Isa pandi vangi, sest ei jõudnud metsanormi täita, perel oli sellega pitsat küljes,” räägib Hille. Oma kuuendat sünnipäeva 1948. aasta 6. novembril mäletab ta veel praegugi selgesti. Isa oli siis veel kodus. Ema oli teinud sünnipäevalapse auks tema lemmiksööki piima-klimbisuppi ning istuti kogu perega ümber laua. Hille märkas, kuidas isal käsi süües nii kõvasti värises, et supp taldrikusse tagasi nirises. Seda polnud kunagi varem olnud. Tüdruk mõtles veel endamisi, et meil kästakse ilusasti süüa, aga näe, kuidas ta nüüd ise sööb. Siis nägi ta aga aknast, kuidas talu lehmakarja auto peale aeti. Ju püüdsid vanemad lapsi säästa, et sellest ei rääkinud.
„Imelik, sünnipäeva ajal tuuakse kingitusi, aga meilt viiakse hoopis ära,” oli ta selle peale oma lapsearuga vaid öelda taibanud.
„Meil oli musta-valgekirju tõukari ja talu oli igapidi heal järjel,” meenutab Hille. Eks tubli talu ja töökus perele saatuslikuks saidki. Hille isa oli pärit viielapselisest perest, kus kõigile oli suudetud anda kõrgem haridus, mis oli tolle aja kohta suhteliselt haruldane.
Isaga ja isata
Siberi elu üksikasju Hille täna enam kirjeldama ei hakka. Ütleb vaid, et väga-väga kitsas oli, nii söögi kui ka ruumide poolest. „Kodust saadeti vahel pakke, emaema jäi tallu, aga ega neil seal ka kerge ei olnud. Kevadel aitasid palju igasugused laugud, sõime hoolega neid. Metsikult kasvas ka rabarber. Hobuseliha oleme ka söönud, mida mõnikord tähtsamatel päevadel anti. No vähemalt oli mingi liha,” räägib Hille.
„Selle lastekarjaga võis ikka emal päris raske olla, aasta-paarise vanusevahega, nagu me kõik olime. Ja ega me siis lausa tossikesed ka ei olnud. Kui isa 1952. aastal meie juurde tuli, läks elu igas mõttes lihtsamaks. Isa ehitas meile lae alla nari, tegi tuppa tööpingi, meisterdas seal tünne, korve ja muudki, mida müüa sai. Isegi kammid valmistas isa meile ise. Et olime kõik lokkis juustega, siis ega see puust kamm just kõige parem ei olnud, aga asja ajas ära. Polnud ühtegi tööd, mida meie isa poleks osanud,” meenutab Hille Siberis oldud väheseid aastaid koos isaga.
1954. aastal said viis õde endale vennakese. Kolm kuud pärast seda suri isa, jõudis veel enne Eestisse oma emale läkitada rõõmusõnumi poja sünnist.
„Eks haigused tulevad kõige rohkem just hingevaevast. Meie isa oli surres vaid nelikümmend seitse aastat vana. Ta oli meie jaoks alati olnud kõige tähtsam inimene ja suur autoriteet,” räägib Hille.
Õdede rõõmuks on vend Tõnis nüüd isakodus peremeheohjad enda kätte võtnud. “Tal oleks nagu isa hing ja tahtmised. Õppis küll EPAs zootehnikuks ja läks ka sellele alale tööle, siis aga võttis kätte ja ostis isakodu tagasi. Nüüd on ta majja vee sisse toonud ja teinud teoks teisigi isa omaaegseid kavatsusi,” jutustab Hille.
Eestisse alguses kolmekesi
Oli 1955. aasta sügis, kui kolm õekest Eestimaa poole teele asusid – 12-aastane Hille, kaheksane Sirje ning Margit, kes rongisõidu ajal sai seitsmeaastaseks. Ema koos vanima tütre 13-aastase Viivi, temast kaks aastat noorema Katrini ning väikevennaga jäid esialgu Siberisse ning tulid hiljem järele. Hille hakkas käima kodukandi Kalmetu koolis. “Venekeelsest koolist eestikeelsesse üleminek polnud esialgu just kerge, kõige raskem oli õigekirjaga,” tunnistab Hille, kes hiljem ennast Olustveres agronoomiks koolitas.
Viivil, Katrinil ja Sirjel tuli kuni täiskasvanuks saamiseni lastekodus olla, emal üksi oleks kõikide koolitamine liialt raskeks läinud. „Sellel ajal olid ju lastekodudes enamasti korralike inimeste lapsed, väga paljud olid orvud,” tõdeb Hille.
Olustveres õppimise järel suunati Hille tööle Nõvale tollasesse Jõu kolhoosi agronoomiks, tema jaoks täiesti tundmatusse kohta. „Kui kolhoosi esimees mulle vastu tuli ja Sõõru metsadest läbi sõitsime, tekkis selline tunne, et kas siis nüüd viiakse mind teist korda Siberisse,” oli Hille tookordne esimene mulje.
Uude koju Rannale
„Kaks aastat sain ma Nõval olla, siis tuli Rein ja viis mind oma koju Peipsi äärde Rannale.”
Oli aasta 1966. Nagu hiljem selgus, olid tolle saatusliku 1949. aasta märtsikuu Siberi-teekonnal Hille, tema õdede ja emaga ühes vagunis ka Reinu vanavanemad Villem ja Helene Paju, kelle mõlema maine teekond seal kaugel maal ka lõppes. Villem Paju oli Ranna-kandi kauaaegse koolijuhi ja õpetaja ning vaimuvalguse jagaja Karl Paju vend.
Hille ja Reinu perrre sündisid lapsed Andres ja Aive. Täiskasvanutena Rein oma lapsi ei näinudki — Hille jäi varakult leseks. Kokku kümme aastat töötas ta agronoomina alguses Nõval, siis Rannal, viisteist aastat oli sigalas zootehnik. Pensioniaeg jõudis kätte Rannal 1997. aastal. Selleks ajaks oli Hille juba mitmekordne vanaema.
Hea sõna võidab võõra väe
Saatus tahtis nii, et Hille poeg Andres sattus aega teenima Siberisse, mitte kaugele sealt, kuhu kunagi olid viidud ta isapoolsed vanavanaema ja vanavanaisa ning ta ema peregi. Andres leidis Siberist aga oma elu armastuse, kauni suuresilmalise Ljuba. Praegu on Andrese ja Ljuba peres neli last – Konstantin ehk Kusti, Riin, Liis ja Siim. Kustist on nüüdseks juba tudeng saanud.
Ljuba ja Andrese pulma sõitsid Siberist ka ta ema ja õde. „Tseremoonia lõppedes soovis registreerija just mulle õnne vene keeles, Ljuba emale aga eesti keeles. Siis mõtlesin, et inimestel pole ju vahet, juhus paneb asjad paika.”
Hille aitas minial uues kodus sisse elada ja eesti keele selgeks saada. Siis aga vajas teda tütre pere Saaremaal oma laste Karli ja Helerini juurde, et zootehnikust ema Aive saaks tööle tagasi minna. Nüüd on mõlemad juba nii suured, et saavad vanaema hooleta hakkama.
Hille kinnitas, et on alati oma laste perede jaoks olemas, aga on veendunud, et inimene peab ka õigel ajal taanduda oskama.
Tol koolivaheaja päeval on vanaema Hillel parasjagu külas pojatütar Liis, kes on just ühe põneva pildi valmis saanud. Suure toa seintelt vaatavad aga vastu kaunid lillemaalid, mis, nagu selgub, on Hille enda kätetöö.
„Joonistamine on ju õpitav, aja jooksul on inimene võimeline asju ka nägema õppima,” Hille kindel. Jõgeval on ta jõudnud juba enda jaoks avastada Aia tänaval kunagises koolimajas tegutseva loovusringi, kus üht-teist põnevat õppida saab. Ütleb, et see aitab vaimu värskena hoida.
„Ole hää, hääga võidad võera väe,” oli vanaema Hillele pärast Siberist tagasitulemist kaardi taha kirjutanud. „Siis mõtlesin, et kuidas haritud inimene nii vigaselt kirjutada võib. Mis ma Siberis mulgi murdest teadsin, ennemini võis seal mongoli keelt kuulda. Aga nende sõnade järgi olen püüdnud küll kogu elu käia.”
iii
VAIKE KÄOSAAR
