Kaheksakümnendate aastate lõpul ja üheksakümnendate algul Jõgeva rajooni- ja maakonnalehes töötanud inglise filoloog Hillar Ümar juhatas kirjade osakonda, kirjutas aga ka toona tekkima hakanud välissuhetest, ajaloo ja koduloo teemadel ning tutvustas lugejatele ka rottide elu.
Kuhu ulatuvad Sinu ajakirjandustööks vajaliku huvi ja uudishimu lätted?
„Raske küsimus. Mul on vedanud vaimselt tugevate geenidega. Mäletan, et koolis tellisin juba Lääne-Virumaal Muuga kaheksaklassilise kooli teise klassi õpilasena Spordilehte, uurisin spordisündmusi ja sportlaste käekäiku. 1968. aastal rääkisin kaasõpilastele Mexico olümpiamängudest. Ega ma eriti ette ei valmistunud. Jutt tuli nagu iseenesest.”
Tartu Riiklikus Ülikoolis õppisid inglise keelt. Kas tegid kaastööd ka ülikooli ajalehele?
„Kirjutasin sinna küll, kuid mitte tõsistel teemadel, pigem naljalugusid. Sain hästi läbi Mart Juure ja Peep Pedmansoniga, kes on Põltsamaalt pärit. Elasime Pälsoni tänava ühiselamus. Seal kippus aga elu vahel liigselt tormiliseks minema. Mõnedki üürisid siis endale korterid.”
Inglise keelt õppis ka tuntud teleajakirjanik Andres Raid, keda kutsuti Oberstiks?
„Tema õppis minust kursus või kaks eespool. Andres Raidi ülikooli tee oli okkalisem. Lisaks ametlikule haridusele on tal ka tugev eluülikool. Küllap tuleb aga selline elu tundmine ajakirjanikutöös samuti kasuks.”
Töö millega alustasid Jõgevamaal, täpsemalt Siimustist, oli aga õpitud erialast kaugel?
„Jah, olin Siimusti Keraamikatehases (toona kandis ettevõtte teist nime) ehitustööde juhataja. Oleksin saanud ka erialast tööd, kuid ma väga ei trüginud haridusvõrku. Siimustis tekkis huvi ka paikkonna ajaloo ja koduloo ning sellega seotud tuntud inimeste, nagu keraamikatööstuse rajaja Joosep Tiimann, kirjandus- ja keeleteadlane Eeva Niinivara ja teiste vastu.”
Kuidas reageerisid ettepanekule asuda tööle toonasesse rajoonilehte Punalipp?
„Nõustusin kohe. Olin huviga jälginud ajalehe käekäiku, diskussioone ajalehele uue nime panemisel ja Vooremaa nime saamislugu. Ajakirjandustööle kutsusid ka pöördelised muutused ühiskonnaelus.”
Kas said kirjutada kõigest, millest soovisid?
„Mitte päris. Pidin kajastama ka majandusega seotud teemasid, näiteks gaasitorustike ehitustest, samuti maakonna majandusprobleemidest. Muu hulgas kirjutasin ka politseikroonikat, seadusega mitte kokkuminevat tegevust oli toonasel Jõgevamaal üsna palju.
Mu ametikoha nimetuseks oli kirjade osakonna juhataja, mis tähendas kõikide toimetusse saabunud kirjade läbi lugemist, analüüsimist, kohtumisi ja vestlusi kirjade autoritega. Mõne kirja põhjal tuli käia ka kohapeal probleeme uurimas. Toona oli ajakirjandusel järelvalvaja ja murede lahendaja roll suuremgi kui praegu. Kuid siis siunati ajakirjandust vähem, ajakirjandus oli ikka võimuinstrument. Samas sain kirjutada ajalooteemalisi lugusid. Toimetuse juhid, peatoimetaja Hugo Alter, asetoimetaja Gunnar Isotamm ja vastutav sekretär Herbert Sööde soosisid igati nende avaldamist.”
Kuidas mõjutas ajakirjanikutööd inglise keele oskus?
„Igati positiivselt. Sel ajal hakkasid Jõgevamaad külastama väliskülalised ja ka ametlikud delegatsioonid lääneriikidest. Et mu aeg oli vähem piiritletud kindlate kellaaegadega kui koolide võõrkeelte õpetajatel, siis kutsuti mind sageli tõlgiks ja mõistagi kajastasin visiite ka ajalehes. Hiljem kutsuski Jõgeva maavanem Priit Saksing mind tööle maavalitsusse välissuhtete peaspetsialistiks. Naljatoonis öeldi selle ameti kohta Jõgevamaa välisminister.”
Tõlkisid maakonnalehele ajakirjast National Geographic artikli peakirjaga „Rottide elust”, mille eest Hugo Alter sai rajooni parteikomitees pärast pahandada, et ajaleht kirjutab rottidest, mitte aga olulistest päevapoliitilistest teemadest perestroika ajastul?
„Pahandada saamist ma ei mäleta. Rottide teema oli aga väga huvitav. National Geographic on autoriteetne ajakiri ja seal väideti, et rott on inimese järel kohanemisvõimelt teine olend maailmas.
Üks näide on ka selline, et kui rottidelt võeti ära kalatoit, siis nad õppisid vette sukelduma ja ise kalamaimusid püüdma.”
Kirjutasid intervjuu ka psühhiaater Jaan Olariga, kelle tööperiood Jõgeval oli toonaseks lõppenud, kuid ta oli saabunud enesetäienduselt Rootsist?
„Konkreetne ustulus pole meeles, küll mäletan Jaan Olarit väga hästi. Nõukogude perioodil oli ta Jõgeval üks vabameelsemaid ja julgema väljaütlemisega inimesi. Ta ei kummardanud kellegi ees. Seda silmas pidades võiks tema auks Jõgeval ehk tema nimelise pingi avada.
Meenub aga üks hea lõpuga naljakas lugu. Oli 1986. aasta aprill ja käis värbamine Tšernobõli tuumaelektrijaama avarii likvideerimisele. Kord kell neli öösel oli mu ukse taga Jaan Olari ja teatas vajadusest minna Tšernobõli. Hädavajalike asjade kokkupanemiseks sain aega kolmkümmend minutit.
Akna all seisis sõjakomissariaadi villis, roolis majorimundris mees. Jätsin ka abikaasaga hüvasti.
Tegelikult läks sõit aga kepikõnnile, mida võib tõlkida ka kui elumere lainetesse minekut. Nähes Jaani näoilmet oma korteris, aimasin kuidagi ka ise, et asi pole iseenesest nii hull kui paistab. See oli tõesti üks pagana äge lugu.”
Vooremaa päevil ja küllap ka varem ning hiljem on Su heaks sõbraks olnud ajakirjanik Mihkel Vanari, kes juhatas rajooni- ja maakonnalehes põllumajandusosakonda, hiljem oli toimetuse ärijuht?
„Mihkliga saime kokku juba ülikoolis, kus tema õppis ajakirjandust. Selgus, et meie kodud Lääne-Virumaal on üsna lähedal: Mihklil Roelas, minul Paasveres. Ükskord võtsin jalgratta ja sõitsin Mihklile külla.”
Kus praegu leiba teenid?
„Töötan Vägeva ja Vao pagulaskeskuses eesti keele õpetajana. Pagulased on üldiselt õppimishimulised ja tunnevad huvi Eestimaa elu vastu. Sageli küsitakse, kui kaugele jääb lähim rongipeatus, Tartu või Tallinn. Samuti on huvi tuntud muuseumi Pommiauk asukoha vastu.
Mõistagi on õppimine küllalt raske. Näiteks araabiamaades (Süüria) on hoopis teissugune tähestik.
Pagulasi on väga erinevatest riikidest. Vaos on praegu nii-öelda ootelehel üks Etioopia mees, kes on jooksnud maratoni 2:11-ga! Võimekas jooksja. Jookseb praegugi iga päev 15–20 kilomeetrit, vihmase ilmaga Vao treeningsaalis jooksulindil. Kas ta Eestis ka võistelda saab, sõltub talle antavast elamisloast.”
Hiljuti ilmus Sul raamat Jõgevamaa vabadusvõitlusest. Millised on loomingulised plaanid lähemas ja kaugemas tulevikus?
„On valmis mõnegi raamatu käsikirjad. Üks neist räägib näiteks Pedja jõest. Nende trükkimine sõltub mitmest asjaolust.”
Ajaloohuvilise ja kollektsionäärina oled ka Siimusti savikaupade muuseumi peremees?
„Savikaupade muuseum on praegu nii-öelda külmutatud olekus. Varsti avatakse muuseum aga plaanikohaselt uues asukohas.”
