Hilja Alekand võib uhkusega öelda, et tema esiisa Jaan Allekand suutis juba 150 aastat tagasi oma talu mõisnik Oetingenilt päriseks osta. See talu oli Hiljal nii südame küljes, et ta ostis vahepeal kolm ja pool aastakümmet kolhoosi käes olnud majapidamise 1980. aastal oma perele tagasi. Kakskümmend aastat tagasi hakkas ta seal turiste majutama.
Kui paljud talus kasvanud eakad inimesed meenutavad erilise heldimusega lapsepõlve jõule, siis Hilja Alekand ütles, et jõule peeti Mokkol ilmselt nii, nagu teisteski taludes. Jõululaupäeval käidi kirikus ja pärast jagati kodus kuuse all kingitusi.
Jõuludest eredamalt on proua Hiljal aga meeles Palamuse piimaühisuse uue, 1930. aastate lõpus valminud meiereihoone (see oli tollal üks Eesti moodsamaid) avamispidu, sest tema isa Franz Alekand ehk rahvasuus Mokko Franz oli selle ühisuse eestvedaja ja pidas avamispeol kõnet. Kõnepult oli aga kaunistatud Hilja ja tema ema eelmisel õhtul korjatud rukkililledega.
“See rukkilillede korjamine päikeseloojangul ja rukkiräägu häälitsuste saatel on mulle eluks ajaks meelde jäänud,” ütles Hilja Alekand.
Tema isa oli tubli põllumees ja tubli ühistutegelane. Peale piimaühisuse oli ta tegev ka kohalikus pangas ja Kaitseliidus. Mõni ime siis, et ta nõukogude võimule “jalgu jäi” ja vahetult pärast sõda arreteeriti. Tegelikult üritas Mokko pererahvas 1944. aasta sügisel vene vägede lähenedes põgeneda, ent kui Rapla kanti Keavasse oli jõutud, tuli teade, et vene väed on juba Tallinnas ja edasiliikumine mõttetu. Nii pöörati ots taas kodu poole, ent seal ootas ees mahapõlenud elumaja. Kuidas see põlema läks või põlema pandi, ei saadudki teada.
“Meid kasvatati lapsepõlves eesti vaimus ja selles vaimus, et kõige suurem vaenlane on sakslane, venelastega annab ikka asja ajada. Aasta sõjaeelset nõukogude okupatsiooni muutis seda suhtumist põhjalikult,” meenutas Hilja Alekand.
Rahvavaenlase tütar
Tema isa suri Kemerovo oblastis. Hilja, tema noorem vend Koit, kellest sai hiljem Eesti maaülikooli maaparandusõppejõud, ning nende ema leidsid mõnda aega peavarju Palamuse meieri korteri vannitoas, hiljem aga Palamuse lähedal Kolga talus.
- aasta küüditamise ajaks oli Tartus gümnaasiumihariduse omandanud Hilja asunud õppima Tartu ülikooli farmaatsiaosakonda ning abiellunud arstiteaduskonna tudengi Endel Pälliga. Et Hilja oli nõukogude võimu silmis rahvavaenlase tütar ja Endel kulaku poeg, oleks neil Siberi-sõit kindel olnud, ent neid hoiatati õigel ajal ja nad läksid pakku. Hiljale läks see siiski maksma kõrgkoolidiplomi: redus oleku aja puudumiste pärast eksmatrikuleeriti ta ülikoolist. Endli kursusekaaslased olid julgemad ja riskisid ta kohalolijaks märkida.
Pärast ülikooli suunati psühhiaatriale spetsialiseerunud Endel Päll tööle Saaremaale Pilguse psühhoneuroloogiahaiglasse. Hilja leidis samas tööd laborandina. Saaremaale jäädi tervelt seitsmeteistkümneks aastaks, siis aga pakuti Endlile Tallinna psühhoneuroloogia haigla peaarsti kohta ja Hiljale tööd sama haigla laboris.
“Vanem tütar Külliki, kes oli Tallinna minnes juba kuueteistaastane, peab Saaremaad siiamaani oma päriskoduks ja kahetseb, et õiget saare keelt rääkima ei õppinud,” ütles Hilja Alekand.
Tallinnas jõudsid Hilja ja Endel töötada kakskümmend aastat, aga kui pensionile jäid, kolisid Mokkole. Hilja sünnitalu olid nad kolhoosilt tagasi ostnud juba varem ja asunud seal tasapisi korda looma. Mokkol oli vahepeal peetud kolhoosi noorkarja ning kunagine ait oli kohendatud talitajate eluasemeks. Sealt oli jõudnud läbi käia kaheksa peret ja nende järelt oli koristada mõndagi. Maad saadi algul hoonete juurde vaid 0,25 hektarit.
“Kui maamõõtja ära oli läinud, kiskusin tema pandud tikud välja ja viskasin nii kaugele, kui jaksasin. Ja sügisel istutasime meie vanasse aeda uued õunapuud. Tagantjärele võib öelda, et ma ennetasin sündmuste käiku: varsti tuli taas Eesti Vabariik ja me saime vennaga kahasse tagasi kõik 56 hektarit talumaad,” meenutas Hilja Alekand.
Kass ja koer
Traditsioonilise põllumajandustootmisega ta Mokkol tegelema ei hakanud. Küll aga juhtus talle 1990. aastate keskel kätte üks Soome turismitalusid tutvustav brošüür, kus oli nii mõnegi talu kohta öeldud, et “võtame oma majas külalisi vastu ning õuel on kass ja koer”. Kass ja koer olid Mokkolgi olemas ning kui Hilja Alekand peatselt Vooremaast luges, et Viljandimaal toimub turismiseminar, siis otsustas ta sellel osaleda. Turismitalud olid Eestis tollal uudisasi.
Pärast koolitust ilmus Mokko talu tutvustus ühes saksakeelses brošüüris, aga vastu ootusi ei toonud see kohale välisturistide horde, vaid ainult ühe saksa perekonna, kes Hilja tütretütre Grete saatel Endla looduskaitsealal käis ja seal iga rabataime liiginime üle põhjalikult vaidles, ise paksu sääsepilve mattudes. Mõne aja pärast hakkas külalisi siiski rohkem tulema. Eelkõige on selle paiga üles leidnud need, kes armastavad vaikust ja privaatsust. Üks inglane kirjutas Mokkol näiteks majandusteemalist teadustööd, istudes murul, seljaga vastu vahtrapuud. Ju ta end siis just nii hästi tundis.
Välisturistide kõrval on seda paika üha enam leidma hakanud Eestimaa inimesed. Mokkol korraldatakse firmade koolituspäevi, aga ka tantsu-, laulu-, jooga- ja esoteerikalaagreid. Ka Betti Alveri luulepäevade žürii staažikamad liikmed tunnevad end seal väga koduselt ja muretsevad enne järjekordset saabumist, kas saavad ikka “oma” toa tagasi. Kui suuremate pulmapidude aeg välja arvata, võib öelda, et Mokkol leidub alati igale inimesele paik, kus ta soovi korral omaette olla saab.
Kümmekond aastat tagasi andis Hilja Alekand Mokko talus tegutseva maahotelli juhtimise üle vanemale tütrele Küllikile. Viimane oli omal ajal üks reklaamilehe Kuldne Börs asutajaid, ent müüs oma osaluse selles firmas ja pühendus Mokko arendamisele.
“Ma olen nüüd nagu troonilt tõugatud kuninganna,” ütles Hilja Alekand. “Aga ma lasksin end troonilt tõugata suurima heameelega, sest selleks oli paras aeg.”
Hilja Alekand tunneb rõõmu sellest, et maahotelli käsi tütre juhtimisel hästi käib.
“Mul on tohutult vedanud sellega, et mu mõlemad tütred ja kolm lapselast elavad Eestis, mitte Norras või Inglismaal, nagu mõnel mu tuttaval,” ütles Hilja Alekand.
Eriti hea meel on tal selle üle nüüd, mil abikaasa Endel juba siit ilmast lahkunud. Mokko talu kolm põlvkonda moodustavadki justkui ühtse meeskonna, sest kõik löövad talu tegemistes jõudumööda kaasa ja väärtustavad oma eelkäijate tehtut. Ning omavaheline suhtlemine on kõigile rikastav, sest igaühel on huvitav töö ja põnevad hobid. Hilja noorem tütar Katrin on saksa keele õpetaja ja giid, tema abikaasa Mati laulja ning poeg Madis Postimehe ja Kuku raadio ajakirjanik. Külliki üks tütar Grete on psühholoog, ent vaimustub ka Argentina tangost ja tegeleb Mokko talu hobustega. Külliki teine tütar Anneli on notar ja matkafänn, kes läbinud näiteks üksi ja jalgsi Eesti pikima, 823 km pikkuse Perakülast Ähijärvele kulgeva matkaraja.
Talul on lugu
Kui selleks, et turiste majutada, tuli üht-teist ehitada juba Hilja “valitsusajal”, siis Külliki juhtimise all sai ehitamine sisse suurema hoo. Nüüd on Mokkol võimalik majutust pakkuda päris mitmes hoones: kunagise lauda vundamendile rajatud peamajas, mille alumisel korrusel on suur peosaal ja väiksem seminariruum, samuti aida-, keldri- ja saunamajas. Kõik hooned on maitseka ja hubase sisekujundusega, ent külalised ei armasta seda paika üksnes selle ega ka kauni lilleaia pärast, vaid ka sellepärast, et tajuvad: sellel kohal on huvitav lugu. See tuleb välja pererahva juttudest, aga ka peosaali välja pandud vanadest fotodest ja muust.
“Siin, Mokkol, on hea aura. Aga see pole üksnes meie, vaid ka meie suguvõsa eelmiste põlvkondade loodud,” kinnitasid Hilja ja Külliki.
Ehkki Mokko pere on päris suur, ei ela kõik siiski kohapeal, sestap on Külliki endale appi palganud kaks töötajat.
“Nad on niisama kohusetundlikud kui oma pere liikmed,” kiitis Külliki Alekand.
Seda, et Mokkol on nüüdseks juba kakskümmend aastat turiste teenindatud, ei tulnud talu pererahvale endale meeldegi, küll aga juhtis sellele Jõgevamaa ettevõtlusnädala avamisel tähelepanu Kodaveres tegutseva Hansu turismitalu peremees. Tema alustas sama äri 1997. aastal ja mäletas, et Mokko oli selleks ajaks juba aasta tegutsenud.
“Võisin emale teatada, et ta on kogu Jõgeva maakonnas nn külalislahkuse teenuse osutamisel teerajaja olnud,” ütles Külliki Alekand. “Meie ema sai kolm nädalat tagasi 91 aastaseks, ent on oma visaduse ja tarmukusega paljudele noorematele eeskujuks. Ta ei peagi ennast vanaks, ainult imestab, et ei jõua enam aias kaheksast tunnist pikemaid tööpäevi teha.”
RIINA MÄGI
