Vastus on, et need, kes rikkumisi nägid, esitasid selle kohta raporti ja valimiste üldhinnangu andsid rahvusvahelised organisatsioonid ? OSCE Parlamentaarne Assamblee, Euroopa Nõukogu Parlamentaarne Assamblee jt. Nemad leidsid, et valimised olid ausad ja õiglased. See on kõige tähtsam hinnang. Tõsi, kõrvallausega laideti seda, et ühiskond oli valimiste eel teravalt polariseeritud.
Valimistepäeval hinnangut ei anna
Eesti vaatlejatega seotud küsimus on pigem selles, mida ja millal öelda. Valimiste puhul on üldine tava ja seda tuletatakse enamasti kõigil eelbriifingutel meelde, et valimispäeval vaatlejad intervjuusid ei anna või on siis väga napisõnalised. Eriti ei anta kommentaare valimisi korraldava maa ajakirjanikele.
Üldistavate hinnangute andmisega tuleb oodata seni, kuni rahvusvahelised organisatsioonid on oma avaldused teinud. Enamasti juhtub see alles valimistele järgneva päeva lõunaks. Küll esitavad vaatlejad oma tähelepanekud kirjalikult ja neil on võimalus võtta järelbriifingul sõna ning kujundada ettevalmistatava avalduse sisu.
Tunnistan, et mõnigi kord pole ma kaugetes maades viibides Eesti ajakirjanikele ka valimispäeval ei öelnud, kuid olen atmosfääri kirjeldades ikka püüdnud rõhutada ? oodake, mina näen hetkel vaid murdosa kogu maal toimuvast, paari valimisjaoskonda; vaatlejate vaatlusandmed võetakse lõpuks kokku ja siis tuleb tõsisem hinnang. Ajakirjanikud on muidugi kannatamatud ja sätivad pealkirjaks: “Eesti vaatleja pole rikkumisi täheldanud?. Aga sellega pole Eesti vaatleja üldhinnangut andnud, pigem on ta aru saanud, et ajakirjandusväljaandel pole oma korrespondenti kohal ja on sellepärast soostunud ettevaatliku intervjuuga.
Tähelepanekud kõigepealt valimiste korraldajale
Keerulisem olukord on muidugi siis, kui nähakse olulisi rikkumisi, aga nende enneaegne esiletoomine ja üldistamine tekitab segadust. Eriti valimisi korraldava maa ajakirjanikud, olles ühe või teise konkureeriva osapoole suhtes kaldu, võivad selliseid avaldusi ja ka vaatleja kogenematust halvasti ära kasutada. Igal juhul esitatakse oma tähelepanekud kõigepealt valimisi korraldavale missioonile, mitte ajakirjandusele.
Lõpetuseks tuleb rõhutada, et Georgia valimistel ei olnud sellist erilist vaatlusinstitutsiooni nagu “Eesti vaatlejad? või “Evelyn Sepp?. Olid OSCE Parlamentaarne Assamblee ja Euroopa Nõukogu Parlamentaarne Assamblee, kes kujundasid ühise seisukoha.
N-ö partisanvaatlejate kutsumisega on mõnikord tegelenud need maad, kellel on raskusi positiivse hinnangu saamisega rahvusvahelistelt organisatsioonidelt.
Näiteks Aserbaid?aani ühtede valimiste puhul kasutati peamiselt keskerakondlastest vaatlejaid selleks, et nad kontrollitud telekanalitele intervjuusid annaksid ja ütleksid, et nende arust on kõik korras.
Võimalik, et nad isegi ei taibanud, mis eesmärgil neid ära kasutati. Publik ei saa ammugi aru, milline on ekraanile ilmuva “välisvaatleja? mandaat ja kas ta käitub üldaktsepteeritavate rollireeglite kohaselt või mitte.
ANDRES HERKEL,
Isamaa ja Res Publica Liit
