Nii öeldakse Kodavere kandis. Väikesed närilised on lõpmata armsad loomakesed, Miki-Hiired näiteks. Või too, kes Pöial-Liisi talvekülmast ära päästis, rääkimata paljudest multifilmikangelastest. Hiir kui liik on leidnud palju kunstilist kajastust, aga kui nad tungivad meie elamutesse, siis on nad seal väga ebasoovitavad.
On küll erandeid, üks tuttav rääkis, kuidas ta oli hakanud hiirekesele kööki süüa panema ja tal polnud midagi selle vastu, kui hiir võimalust kasutas ja perenaise silma all einet võttis.
Mina niisuguseid reflekse pole välja arendanud, et hiired kella järgi söömas käivad. Meie valdustes kipuvad need loomad tegutsema tagaselja.
Olen spetsiaalselt hoolikaks hakanud, mingit toiduiva ripakile ei jäta. Kõik toidud panen hästisuletavatesse kappidesse või külmkappi. Kui toidupala kukub maha, panen kaanega suletavasse orgaaniliste jäätmete pange. Vanasõna ütlebki, et leiva juures elavad ka hiired.
Hiirelõksud andsin ühel aastal naabrile. Keegi rääkis, et temal püüavad ainult veneaegsed roostetanud lõksud, uuemad on liiga tugeva vedruga. On juhtunud ka nii, et ühes lõksus on korraga kaks hiirt, ja nii, et lõkse on kaks, aga hiir on jaotunud kahe lõksu peale, ühes on
sabapidi….
Mürkidega on natuke mugavam, aga väike oht on. Hiljuti oli mul ebameeldiv juhtum, et ühes ruumis kole hais. No lõpuks avastasin surnud hiire kaugest nurgast, eks ta mürki suri. Oleks, et muutuksid muumiateks.
Ostsin niisuguse mürgi, kus vetruv litrikujuliseks vormitud mass on hästi õhukese paberiga ümbritsetud. Panin kahte ruumi ööseks. Kahel hommikul olid söödad kadunud, kolmandal korral ühes ruumis alles. Kas käis üks hiir ja jättis kohe pärast maiustamist elu? Ja teine kord tuli tema sugulane? Või kui sööt muudkui kaob ja kaob, siis keegi neid muudkui viib ja viib, aga kas sööb ka? Ega seda päris täpselt saa öelda, eks nii kaua tule hiirtele päkapikku mängida, kuni söödad vedelema jäävad.
Pean oma hiiri tänama, et nad pole sel hooajal mul kuskile seina vahele krõbistama tulnud, on konspiratiivselt tasased. Olen kogenud niisuguseid nahaalseid loomakesi, kes vaatamata igasugustele koputamistele ja korralekutsumistele jätkavad oma häälekat tegevust. No siis küll magada ei saa!
Aga vanasõnad on on vahel vastukäivad – nagu elu isegi on vasturääkivusi täis! Näiteks üks vanasõna ütleb, et magavale kassile jookseb hiir suhu, teine jälle, et ei jookse. Vanarahvas pakub meile ka tõlgendamisvõimalusi.
Avan hiljuti Varraku klubiraamatuks olnud “Eesti imetajad” – mida seal hiirte kohta kirjutatakse? Eestis on näriliste seltsis kuus sugukonda, hamsterlaste sugukonda kuuluvad peale kuue hiireliigi ka mügri ja ondatra. Aga meie peategelane koduhiir kuulub hiirlaste sugukonda, peale tema kuuluvad sinna veel pisihiir, kaelushiir, väike-metshiir, juttselg-hiir, ränd- ja kodurott. Koduhiir võib peale tavalise halli olla harukordselt ka must, pruun või valge. Enamasti jookseb, teeb kuni 45 cm pikkusi hüppeid, ronib, kaevab ja ujub hästi. Suguküpsuse saavutavad isased 8- ja emased 6-nädalaselt. Tiinus kestab umbes 20 päeva ja samuti imetamine. Hiirel on korraga keskmiselt 6-8 poega – pole midagi imestada, et neid ikka jätkub.
EHA NÕMM
