Ja vana karu, st Jõgeva linnavalitsus lõi isegi trummi ning kuulutas välja konkursi uue Jõgeva kultuurikeskuse juhataja leidmiseks. Kuid selle loo lõpptulemus osutus veel imestamapanevamaks kui Putini-Medvedjevi ametijagamise farss. Tähelepanelikule lugejale, kel suvepuhkuse tuhinas alljärgnevad sündmused kahe silma vahele jäänud, tasub mõningaid fakte meelde tuletada.
Otsustamine käis liiga kiiresti
Kui dokumentide voor lõppes konkursikuulutuse järgi 22. juulil, siis 6. augusti Vooremaale andis uus juhataja juba intervjuu. Millal ja kas üldse linnavalitsuses kandidaatide üle mingit arutelu toimus, jääb teadmata. Otsustamine käis liigagi kiiresti, soovimata sellega liigset diskussiooni tekitada. Huvitav oleks aga teada, millised olid siis veel ülejäänud viie vestlusele kutsutud inimese taust ning varasem kultuuritöökogemus, kui nendest parimaks tunnistati Jõgeva kultuurikeskuse helitehnik!
Huvitav, mida rahvaliitlane Airi Rütter selle vangerduse eest linnavalitsusele lubas ning kuidas selle peale nüüd reageerib koalitsiooni mitte kuuluv Reformierakond? Võimalik, et saame veel näha imelist värvivahetust ning oktoobri linnavolikogu valimistel kandideerib Airi Rütter juba Keskerakonna või miks mitte ka IRLi ridades. Pole imeks panna, kui praegune kultuurikeskuse juhataja ise hindamiskomisjonis istus ning tema nõuandel “mees siseringist” paika pandi.
Mida linnaelanik uuest kultuurijuhist võidab
Artiklist jääbki mulje, et ega Ainar Ojasaar ise nii väga kandideerida ei tahtnudki, pigem “andsid talle tõuke mõned tema töökaaslased ja muud tuttavad”. Iseenesest mõista on tuttava inimesega, kes juba 2006. aastast kultuurimajas ametis, lihtsam asju ajada, aga kui muudest kandidaadile esitatud kriteeriumidest saabki olulisimaks, nagu ütleb linnapea Mihkel Kübar, kultuurikeskuse siseelu tundmine, on asi halb. Sel juhul võib asutuse juhiks kandideerida ka tubli koristaja, peaasi et asutuse “hingeeluga” kursis oleks. Usutlusest linnapeaga kumab läbi hirm, et ülejäänud juhatajakohale pürgijad tahtsid hakata hästi toimivat süsteemi lammutama, nii et laastud lendavad. Samuti pole ka Ainar Ojasaarel plaanis kultuurikeskuses n-ö revolutsiooni tegema hakata. Seda mõtet kiidab ka praegune juhataja Airi Rütter, kes arvab, et uus juhataja pole see, kes hakkaks nooruslikus tuhinas midagi lihtsalt muutmise pärast muutma.
Oluline pole ju mitte see, kus toas üks või teine töötaja istuma hakkab või millise laua peal kohvimasin seisab, vaid ikka selles, mida linnaelanik uuest kultuurijuhist võidab. Ehk siis milline uus festival või kontsert Jõgeval käivitatakse? Milline üle-eestiline tuur tohiks oma kanna kultuurimaja taga maha panna või mis põnev suveetendus linnas aset leiab?
Tõepoolest, kultuur on juurtega nähtus ning selles valdkonnas tuleb muutusi teha nii, et juured kannatada ei saaks. Kuid pehkinud juured ei kasvata enam uusi võrseid. Süsteem, nagu linnapea ütleb, võib ju hästi toimida, kuid kelle jaoks hästi? Kultuurikeskuse töötajate jaoks? Või linnavalitsuse jaoks? Kindlasti mitte nendele, kes ootavad, et ka Jõgeva laiemalt Eesti kultuurisündmuste kaardile pääseks.
Praegusel juhul aga jääb linna kultuurielus nii, nagu on: endine juhataja hakkab korraldama maja sisulist poolt endistviisi ning kulutab suurema osa nii kultuurikeskuse ruumide ajast kui rahalisest ressursist rahvatantsule, mille tähtsust ning väärtust ei saa Jõgeva jaoks alahinnata. Kuid kas sellega peabki kogu linna kultuurielu piirduma?
Üks on aga selge, et selle konkursiga lõi linnavalitsus küll oma trummi lõhki. Kirp aga hüppab aknast välja, tõmbab nahkpüksid jalga ning vehib rahvatantsu edasi.
Endine muusik
Kirja autor on toimetusele teada
