Kui Reformierakond on püüdnud aastaid kirjeldada Eesti poliitruumi primitiivselt Hiid-Ansipi ja Hiid-Savisaare võitlusena, siis viimastel kuudel on valitsuspartei retoorikas toimunud märkimisväärsed muutused. Peaministri ja tema erakonna esmaseks poliitiliseks märklauaks on tõusnud sotsiaaldemokraadid. Reformierakonna poliittehnoloogid on ilmselt mõistnud, et 2015. aasta riigikogu valimistel on peakonkurent valimisvõidule just Sotsiaaldemokraatlik Erakond. Ja taas üritavad reformierakondlased hirmutamistaktikat oma poliitvankri ette rakendada, teatades loosunglikult, et “sotsid tahavad Kreekat teha”.
Tõsi on see, et 2009. aastal esitas Ansipi valitsuse sotsiaaldemokraadist rahandusminister Ivari Padar eelarvestrateegia, mis ei näinud ette riigi võlakoormuse arutut kasvu, nagu Ansip täna väidab, vaid eelarve tasakaalu jõudmist juba 2012. aastal. Siinkohal tasub meenutada, et tänavune riigieelarve jääb isegi Reformierakonna juhitava valitsuse majanduskasvu unenäos 2,1 protsendiga miinusesse. Taoline puudujääk tähendab vajadust võtta kas laenu või kulutada kogutud reserve.
Kuigi valitsus üritab kleepida laenu võtmisele külge vastutustundetuse silti, teeb ta ise seda ise lausa jõupositsioonilt, sundides laenajat tema tahte vastaselt asjaga kaasa minema. Töötu- ja haigekassa reservide ühendamine riigikassaga teenib ju eesmärki laenata töötute ja haigete tarbeks kogutud raha riigi rahaliste puudujääkide katmiseks. Nii antud kui ka mitmedki teised äärmiselt küsitavad otsused olid põhjuseks, miks majandusleht Äripäev kuulutas äsja peaministri aasta maksuvaenlaseks.
2011. aasta kevadel teatas rahandusministeeriumi majandusprognoos: “Euroopa Liidu majanduse kasvuväljavaated püsivad tugevad, mis peegeldab paranenud keskkonda ja suurenenud kindlustunnet.”
Euroopat ohustavas võlakriisis ei nähtud tõsiseltvõetavat riski, seepärast prognoositi alanud aasta majanduskasvuks neli protsenti. Juba tol ajal osutasid sotsiaaldemokraadid väliskeskkonnas peituvatele ohtudele ja soovitasid valitsusel roosad prillid eest võtta.
Loomulikult on sotsiaaldemokraatidel ja reformierakondlastel erinev arusaam majandus- ja rahanduspoliitikast. Peamine vahe seisneb nägemuses riigi rollist ja vastutusest. Reformierakonna meelest on parima majanduskeskkonna saavutamine lihtne: riik langetagu makse ja ärgu majandusse sekkugu. Kui majandus kasvab, aitab riik sellele makse langetades kaasa, isegi kui see viib majanduse ülekuumenemiseni nagu kriisieelsetel aastatel. Kui majandus langeb, siis tõstab riik makse, isegi kui see majanduslangust süvendab. Nii talitati aastatel 2009- 2011.
Sotsiaaldemokraadid usuvad, et majandusareng ei põhine tulumaksu tasemel, vaid ühiskonna terviklikul arengul, milles kannab keskset vastutust riik. Riigi roll on maandada majanduse paratamatut tsüklilisust ning luua eeldused inimpotentsiaali arenguks. Kõige olulisem küsimus on, kas ja kui hästi suudame me leida tasakaalu turgude isetoimimise ja riigi rolli vahel. Edu saadab edaspidi neid riike, kes suudavad olla samaaegselt paindlikud ja turvalised ning luua võimalikult paljudele inimestele väärt arenguvõimalused.
Kahtlemata on erakondade väitluspiikide ristamine demokraatlikus riigis poliitika loomulik osa ning tõenäolisel on 2015. aasta parlamendivalimistel kanda selles osas pearoll sotsiaaldemokraatidel ja reformierakondlastel.
i
RANNAR VASSILJEV, Sotsiaaldemokraat, riigikogu rahanduskomisjoni aseesimees
