Valve Zoppi päris pikka maalijastaa?i ja näitustel osalemise aktiivsust arvestades tundub uskumatuna, et see on tema esimene isikunäitus. Aga nii see tõepoolest on: varem on kunstihuvilised tema loomingut näinud põhiliselt Jõgeva Kunstikooli Avatud Stuudio ühisnäitustel ? Jõgeval, Palamusel ja Paides.
Valve Zopp on üks nimetatud stuudio ?raudvarasid?: ta liitus stuudioga kohe, kui see 1993. aastal asutati. Kunstikooli asemel tegutses siis alles selle eellane, Jõgeva Laste- ja Noortekeskuse Kisperi kunstistuudio ning stuudiogi kandis alles vabastuudio nime. Et Valve Jõgeval kunstiharrastamise võimalusest kohe kinni hakkas, pole ime. Ta oleks omal ajal oma elu põhjalikumalt kunstiga sidunud, kui aeg oleks teistsugune olnud.
?Mu vanem õde oli õppinud Tartu Kõrgemas Kunstikoolis Pallas ja temast innustust saanuna tahtsin ise nahkehistööd õppima minna, aga kui pärast seitset sundkorras Venemaal veedetud aastat Eestisse tagasi tulin, polnud mul enam ei kodu, vanemaid ega ka julgust kunsti õppima minna,? meenutas Valve. ?Järgmisest eelistusest ? meditsiinist ? loobusin pärast hirmutavat ekskursiooni Tartu Ülikooli anatoomikumi.?
Kärbse lend
Nii läkski Valve õppima hoopis kaubandust ja elupõlise kaubandustöötajana paljud teda teavadki. Nüüd teavad paljud siiski juba ka kunstnikuna. Maalimine on Valve meelest hea ajaviide ja suurepärane stressimaandaja. Õli ja pastell meeldivad talle tehnikatena enam-vähem ühevõrra, aga erinevatel põhjustel. Pastell on pehme, mahe, käele hea ja saab suhteliselt kerge vaevaga valmis, aga kui pastellmaali raami klaasi alla ei pane, on selle kvaliteeti keeruline säilitada. Õlimaaliga on mässamist rohkem, aga kui see kord valmis on, siis pole muret tema säilimise pärast.
Kõige rohkem meeldib Valvele tegelikult aga graafika. Paraku tegeldi Avatud Stuudios graafikaga ainult ühel aastal ja üsna põgusalt. Sellest ajast pärinevadki Valve näitusel väljas olevad kolm väikest kuivnõeltehnikas tööd. Muud tehnikad on paraku proovimata.
?Mäletan siiani, milline vaikus klassis valitses, kui kõik oma trükiplaatide kallal nokitsesid,? meenutas Valve. ?Kärbse lendamine oli ka kuulda.?
Kõige rohkem on Valvet maalima inspireerinud loodus. Tõsi, looduses ta ei maali, vaid enamasti omaenda kohapeal tehtud fotode järgi. Looduses armastab ta aga kõige enam mägist maastikku. Võib-olla sellepärast, et ta on kasvanud Otepääl. Näituselgi võib näha üht pilti (?Vaade Munamäele?) lapsepõlvest tuttavast maastikust, teistel mäestikupiltidel kõrguvad aga suisa lumised tipud, mis Valvele Norras, Austrias või mujal käies hinge jäänud.
?Kanaari saared mind näiteks üldse ei huvita, mina igatsen ikka sinna, kus on mägesid,? ütles Valve.
Lapsepõlvemälestused
Viiteid lapsepõlvele võib peale Munamäe-pildi leida mõnes teiseski töös. Erilise soojusega on Valve pastelltehnikas kujutanud vana ristpalkhoone nurka: tema kodus oli kunagi umbes selline saun. Puu pind saab pildil suisa elavaks. ?Tuisk? elustab aga mälestuse lapsepõlve tuiskudest, mis mäeküljel seisva lattaia äärde mõnusa lumekoopa kokku kandsid.
?Kui ma pärast tuisku kadunud olin, teadis ema alati, kust mind otsida: lattaia äärest lumekoopast. Ta kartis kangesti, et koobas mulle kaela variseb, aga minul endal selle ees hirmu polnud,? ütles Valve.
Õlimaalil ?Minu kodu? on Valve jäädvustanud ühe lihtsa, aga talle väga kalli asja: kannikestega kaunistatud koorekannu, mis on tema ainus mälestusese lapsepõlvekodust.
Arvaku Valve ise ja teised vaatajad mida tahes, minu silmis on Valve piltide hulgas kõige omanäolisemad kaks pastellmaali, mis minu mäletamist mööda kandsid varem mingit muud nime, sel näitusel on aga väljas nimede ?Looduse vingerpuss I” ja ?Looduse vingerpuss II? all. Esimesel on Valve kujutanud murdunud puud, millel on otsekui loomuliku koostisosana küljes suur inimkõrv, teisel pildil on puu juures justkui inimese silm ja nina.
?See silmaga pilt on mu poja lemmikpilt. Laenasin selle näituse ajaks tema töökabinetist,? ütles Valve.
Neid kahte pilti võib tõlgendada mitmeti. Muu hulgas nii, et meid ümbritsev elusloodus on elavam, kui me tavaliselt tajume, ning et vastavalt sellele tuleb seda ka rohkem hoida, kui me seda tavaliselt teeme. Samas võib pilte tõlgendada ka kui teejuhte haldjate maailma ja mujalegi.
Valve Zoppi ?Hetked iseendaga? on rahulik ja mõtlik teekond läbi aja ja looduse. Näitus jääb üles 30. novembrini.
RIINA MÄGI
