Lihavõttepühade ajal ehk 13 – 15. aprillini peeti Sõõrul Jõgeva Noorte Kotkaste ja Kodutütarde võistlus Luureretk 2017. Osa võttis 21 võistkonda üle maakonna. Võidukalt lõpetasid Vaimastvere (vanus 11-13 aastat) ja Kamari (vanus 14-17 aastat) kodutütred ning noorte kotkaste Jõgeva (vanus 11-13 aastat) ja segavõistkond JPK (vanus 14-17 aastat). Ühtekokku tuli läbida kas “rohelisel” rajal 30 kilomeetrit või “punasel” rajal 50 kilomeetrit.
Võistlus algas neljapäeva õhtul ning legendi kohaselt oli kusagile Sõõru kandi metsadesse jäänud vedelema 16. sajandil ringi askeldanud Taani kuninga poja hertsog Magnuse varandus 21 kullakangi näol. Seda otsivad taga mitmesugused kõrilõikajad, aferistid ja ahnepäitsud. Kusagilt vanadest ürikutest on nad välja lugenud, et kes kõik 21 kullakangi enda valdusse saab ja sellest kolmeastmelise tsikuraadi ehitab, saab sellise võimu omanikuks, millega annab tervet maailma valitseda. Võistlejate ülesanne oli end kõiksuguste pahalaste eest varjates kaduma läinud kuld üles leida. Tuli liikuda ühest kontrollpunktist järgmisesse, abiks kaart, kompass, punktist saadud koordinaadid ja omaenda teadmised.
Peab mainima, et pahalased olid igati kõrgtehnoloogiliselt varustatud ja mitte ainult. Võistlejate kimbutamiseks oli olemas kõik, alates koertest ning lõpetades droonidega ja kõik muu, mis sinna vahele mahub, veel juurde. Vangilangenud võistleja ei saanud lihtsalt niisama näpuvibutusi ja noomimist, ees ootas sõit “vangilaagrisse”, kus tuli mõnda aega kahemehesaega puid saagida.
Enne põhirajale suundumist tuli läbida kvalifikatsioonvõistlus. Kes selle positiivse tulemusega läbis, võis minna pikemale ja raskemale “punasele” rajale, kes mitte, pidi näitama oskusi lühemal “rohelisel” rajal.
Rajad olid erineva pikkusega. “Roheline” 30 kilomeetrit ja “punane” 50. Seda siiski vaid siis, kui orienteerumisega kõik kombes oli. Võistkondadel kaasas olnud GPS trackerite andmetel said kõige kõndimishuvilisemad koguni 80 kilomeetrit kirja. Oma osa mängis kilomeetrite lisandumises ka sõit “vangilaagrisse”. Võistkonnad, kel kaart õigetpidi käes püsis, tulid toime vähema kui viiekümne kilomeetriga.
Reede varahommikul algas põhivõistlus. Kontrollpunktides ootasid ees mitmed ülesanded. Luureraporti koostamine, salakirja lahendamine, laskmine õhupüstolist, miinivälja läbimine ja hulk muid tegevusi. Ja muidugi tuli üles leida Magnuse kaotsi läinud kuld.
Kuld leiti võistluse lõpuks üles. Kus see täpselt oli, ei tea, aga baaslaagrisse saabusid järjest võistkonnad, kaenlas kuldne kamakas. Enne, kui õnnelikud lõpetajad said baaslaagris toidu kallale asuda, tuli läbida “toll”. Sinna ladustati ka “kuld”. “Kulla” ülesannet täitsid kuldseks värvitud tellised.
“Toll” tuhnis huviga läbi ka võistlejate taskud ja seljakotid. Kui muidu peetakse räpaseks isikut, kel on taskud täis kommipabereid ja muud prahti, siis luurajate puhul on see omadus kiiduväärt – õige luuraja ei pillu rämpsu maha vaid topib taskusse või kotti ega jäta endast loodusesse mingeid jälgi. “Tollile” pakkusid huvi ka keelatud esemed. Mis võiks luurevõistlusel olla keelatud? Loomulikult mobiiltelefonid! Miks? Sest samal ajal kui teised ausad võistlejad keerutavad käes kaarti ja kompassi, püüdes oma asukohta selgeks teha, võtab üks ludri taskust mobiili, avab kaardirakenduse, määrab GPS-iga oma asukoha ja ongi kõik. See on aga võistlusreeglite vastu.
Hoolimata külmast ilmast, sest öised temperatuurid vajusid -5 kraadi kanti, oli katkestanud võistkondi vaid kaks, kõik teised läbisid raja. Võistlus oli raske, kuid huvitav ja tuleb kindlasti järgmisel aastal jälle. Umbes samal ajal, aga päris kindlasti teises kohas.
GUNNAR VASEMÄGI
