Maakonnalehest võib aeg-ajalt leida Herbert Sööde lugejakirja. “Ise nimetan neid lugejavirinateks, sest kirjutan tavaliselt siis, kui midagi silma riivavat näen. Kord nurisesin näiteks oma kodu lähedal asuva suure porilombi üle. Abilinnapea Aare Olgo vastas kirjale kiiresti ja korrektselt. Peagi leidis ka olukord lahenduse ja nüüd on kunagises viletsa väljanägemisega paigas kaunis haljasala,” ütles kauaaegne lehetoimetaja.
Sööde praeguseks suuremaks loominguliseks ettevõtmiseks on aga huvitavate seikade välja otsimine laulva revolutsiooni ja Eesti taasiseseisvumise aegsetest Vooremaadest.
“2008. aastal möödus kakskümmend aastat, kui Punalipu asemel Vooremaa ilmuma hakkas. Seda sündmust silmas pidades pakkusin peatoimetaja Helve Laasikule välja idee, et võiksin hakata esimeste aastakäikude Vooremaadest huvitavamaid uudiseid ja ka arvamusavaldusi taasavaldamiseks otsima ja välja kirjutama. Idee sobis ja sündis teemakohane rubriik. Olen paarikümne aasta tagustest ajalehtedest mõndagi huvitavat leidnud. Sageli kirjutati seal majandite tootmishoonete põletamisest. Leidsin ka sõnumi selle kohta, et 1992 pidi Jõgeval valmima jalakäijate viadukt,” rääkis Sööde. Ta on valmis lähiajalugu käsitleva rubriigi koostamisega tegelema ka edaspidi.
Kirjutamist arvutiekraanile pole Herbert Sööde siiski ära õppinud. “Selline plaan küll korra oli, kuid mu kirjutamisoskused jäävad siiski masinakirja tasemele. Küll aga olen mõelnud sellele, et miks ei võetud Eestis arvuti sünonüümina kasutusele sõna raal, sest oleks ju hea öelda raal ja raalima,” arutles ta.
Esimese maakonnalehe toimetaja asetäitja
Tänavu möödub kuuskümmend aastat esimese maakonnalehe ilmumisest Jõgevamaal Kui aga mõelda, keda võiks nimetada siinse ajakirjanduse “elavaks ajalooks”, meenub esimesena Herbet Sööde.
Pühapäeval 80-aastaseks saava mehe sidemed ajakirjandusega algasid viiekümnendate aastate algul ning kestavad aktiivselt praeguseni. Ajakirjanduspõllu kõige sügavama vao on ta aga kündnud vastutava sekretäri ehk moodsamas kõnepruugis tegevtoimetajana, kelle mõtetest ja tööst sõltus märkimisväärselt ajalehe väljanägemine, keelekultuur, õigeaegne ilmumine ja palju muudki.
Herbert Sööde on pika loometee vältel ka ise sadu pikemaid ja lühemaid lugusid kirjutanud. Oma ajakirjanduslikku loomingut lehtedest välja lõigata ja koguda tal tagasihoidliku mehena üldiselt kombeks pole. Esimene kirjutis on aga siiski alles. “Selles neljakümnendate aastate lõpu Noorte Hääles ilmunud loos kritiseerisin varjusurmas kultuurielu ja ennekõike vajakajäämisi raamatukogu ja rändkino töös oma kodukülas Jõunes. Tagajärjeks oli, et minust sai Jõune raamatukogu juhataja. Jätkasin ka kaastööde kirjutamist Noore Häälele ja vahel ka Rahva Häälele. Kirjatükke oodati suure huviga, sest tollaste põhimõtete järgi pidi iga toimetuse ajakirjaniku kohta lausa tohutult palju kirjasaatjaid olema.”
Kutselise lehemehena alustas Herbert Sööde tööd 1953. aastal Jõgeva masina-traktorijaama ajalehes Stalinlik võit. Praktiliselt tuli tal see leht üksi valmis teha. Peagi sai temast aga rajoonilehe Kolhoosnik toimetaja asetäitja.
Lehe ametlikum ja inimlikum nägu
“Jõgeva rajoon oli ennekõike põllumajandusrajoon ja seetõttu kirjutati kõige rohkem sellel teemal. Iga kümne päeva tagant tutvustati kolhooside ja sovhooside paremusjärjestust kajastavaid tabeleid. Pidevalt ilmus uudiseid sellest, milline majand ühte või teist põllutööd esimesena alustas või sellega kõige enne lõpuni jõudis. Alati leidis kajastamist ka koolivaheaja ja samuti uue õppeaasta algus. Arvestama pidi tollasest ideoloogiast lähtuvate tsensuurieeskirjadega. Algul tuli iga ajalehenumber enne trükkiminekut partei rajoonikomitee juhtivtöötajale, tavaliselt osakonnajuhatajale läbi lugeda viia. Hiljem hakati usaldama toimetajat (tänases mõttes peatoimetajat), kellel oli siniste kaantega teatmik, milles loetletud keelud ja tabuteemad.
Samas ei puudunud ajakirjandusel ka inimlikum pool. Inimeste tööst ja elust, rõõmudest ja muredest kirjutasime ikka. Nii näiteks ootasid lugejad väga Julius Tillo inimesekeskseid lugusid,” meenutas Herbert Sööde.
Tema sõnul tuli rajooni ajalehel kaasa minna ka mitmesuguste poliitiliste kampaaniatega, millest üks viimaseid oli Mihhail Gorbatšovi algatatud võitlus alkoholi kuritarvitamise vastu. “Sel puhul ilmus ajalehes karskuseteemaline rubriik. Nagu teada, lõppes aga ülepingutatud sõda joomarlusega fiaskoga, kusjuures eriti kahju on hävitatud viinamarjaväljadest. Toimetuse mitmekülgsesse seltsiellu ametlikud karskusreeglid aga erilisi jälgi ei jätnud,” tõdes Sööde.
Herbet Sööde toimetas rajoonilehes ka koduloolehekülge. “Selle lehekülje mõtles välja ja algul ka toimetas kirjanduslik kaastööline Koit Kuulmata. Pärast tema toimetusest lahkumist jätkasin tööd mina. Rajooni parteijuht Vilimaa avaldas arvamust, et eelkõige peaksid kodulooküljel olema lood revolutsioonisündmustest. Kajastamist leidis aga ka kaugem minevik ja kultuurilugu. Üheks koduloolugude autoriks oli näiteks Torma kultuuritegelane Ants Viigi. Kodulookülgede toimetamisel tekkis mul meeldiv koostöö kodukülast Jõunest pärit ajaloolase akadeemik Hans Kruusiga, kes kinkis mulle pühendusega raamatu “Sajand lõppes, teine algas”.
Tegevtoimetaja tegemised
Kõige kauem on Herbert Sööde töötanud rajooni- ja maakonnalehes vastutava sekretäri ja hiljem tegevtoimetajana.
“Omaaegsete toimetajate tööajast kulus suur osa igasugustel nõupidamistel osalemisele ja ühiskondlikule tööle. Seepärast oligi tegevtoimetajal igapäevases lehetegemises ehk kõige rohkem tööd. Koostada tuli makett, vaadata, et kutseliste ajakirjanike ja välisautorite kaastööd õigel ajal olemas oleksid, lihvida lugusid keeleliselt, suhelda trükikojaga jne.
“Ajalehe väljanägemise osas oli oluliseks muutuseks üleminek ofsettrükile. Teemakohases valdkonnas andis meile nõu ajalehe Nõukogude õpetaja kunstnik Tiina Soo. Pärast uuendusi muutus ajaleht süsteemipärasemaks, lugeja teadis, milliseid lugusid või rubriike ühelt või teiselt leheküljelt otsida.
Tasub märkida, et Herbert Sööde tegevtoimetamisel tehtud Jõgeva rajoonilehe kujundus on pälvinud nii vabariiklikke kui ka üleliidulisi preemiaid.
Sööde arvates on Jõgevamaa ajalehele lugejaid juurde toonud professionaalsete fotograafide looming. “Ise olen üldiselt tagasihoidlik pildistaja olnud. Mõned mu pildid on aga siiski trükivalgust näinud. Teel sanatooriumist koju sõitsin läbi Moskva, mil seal toimus ülemaailmne noorsoo- ja üliõpilasfestival. Kuigi mul polnud kaasas töötõendit, pääsesin pressikeskusse, kus suhtlesin ka Saksa ajakirjanikega. Kirjutasin festivalimuljetest rajoonilehes ja seda lugu illustreerisid minu fotod.”
Tõlkimine ja keeltehuvi
Herbert Sööde on nii Jõgevamaa kui ka üle-eestilise ajakirjanduse jaoks mitmed vene- ja saksakeelsed artiklid eesti keelde tõlkinud. “Pean keelteõppimist üheks oma huvialaks. Pensionipõlves olen omandanud algteadmised inglise, soome ja ukraina keelest. Kui sain seitsmekümne viie aastaseks, andsin endale lubaduse, et töötan läbi Lauri Leesi prantsuse keele õpiku. Ja ma pidasin sõna. Loomulikult ma ei oska prantsuse keelt, kuid teatud ettekujutus selle sõnavarast ja grammatilisest ülesehitusest on tekkinud.
Pidades silmas põlise lehemehe vanust ja ajakirjanike üldiselt madalat keskmist eluiga, rääkisime ka tervisest. “Jah, vanus on mul muidugi tubli. Mis puutub aga ajakirjanike keskmisse eluikka, siis selle poolest on üsna kaugele jõudnud ka mitmed teised Jõgeva rajoonilehe omaaegsed tegijad. Maalehest lugesin, et Kalju Lomp on saanud seitsmekümne viieseks, Evald Jõgisel täitus mullu kaheksakümmend aastat. Otepääl elab kunagine peatoimetaja Olga Uulits, tema on juba kaheksakümne kolmene. Tervis pole mul aga kunagi just eriti kiita olnud. Nooruses tehti mulle neeruoperatsioon ja nii elan ühe neeruga. Küllap seetõttu olen ka hoolikamalt tervislikke eluviise järginud. Sellele, et ma nendest ikka kinni pean, on suuresti kaasa aidanud meditsiinitöötajast abikaasa Lidia, kes jagab mulle nõuandeid toitumise alal ja soovitab ka rohkem liikuda. Väiksemad maad olen ikka linnas jõudnud ära kõndida, kuigi nõrgavõitu jalad kipuvad alt vedama. Rõõmu tunnen aga endiselt erksast vaimust,” ütles juubilar.
Meie vestlust Herbert Söödega kuulasid vaikides ja rahulolevalt pealt tema lemmikloomad — kenad kassid Kolla ja Maša.
<strong>Herbert Sööde CV
Sündinud 1929. aasta 25. jaanuaril Jõune külas
Haridus
Lõpetanud Jõgeva Töölisnoorte Keskkooli
Õppinud Tartu Meditsiinilises Keskkoolis
Töökohad
1948 Jõgeva valla Jõune Raamatukogu juhataja.
1953 Jõgeva masina-traktorijaama ajalehe toimetaja.
1954-1959 ajalehe Kolhoosnik toimetaja asetäitja.
1960-1966 sama ajalehe vastutav sekretär
1966-1974 ajalehe Punalipp toimetaja asetäitja
1974-1989 ajalehe Punalipp ja alates 1988 Vooremaa vastutav sekretär.
1992-1994 ajalehe Vooremaa tegevtoimetaja.
Hobid
lugemine, keelte õppimine, tõlkimine, hoolitsemine kasside eest.
Elab Jõgeva linnas.
Abielus.
iii
JAAN LUKAS</span>
