Põltsamaa kandis teatakse-tuntakse Hendrik Allsaart kui tublit põllumeest, ühiskondlikus elus aktiivselt kaasa löövat ning mõnusat seltskonnainimest, kes loodab küll parimat, kuid realistina kardab vastupidist.
Hendrik Allsaare sünnikodu asub Järvamaal Imavere vallas Taadikvere külas Essa-Reinu talus. “Olen Saksa valitsuse ajal sündinud ja ise olevat ma ennast väikesena saksa poisiks pidanud,” rääkis ta. Koos Hendrikuga kasvasid nende peres veel temast kolm aastat noorem vend ja üksteist aastat noorem õde. Paraku tabas nii Hendrikut kui tema venda 1950. aastate keskpaiku lastehalvatus, millest Hendrik paranes, kuid tema vend mitte.
Tööd jätkus lastele piisavalt
“Meil, lastel, ei lubatud sellel ajal ringi hulkuda nagu tänapäeval. Meile anti hommikul tööjärg kätte ja õhtuks pidid need tööd tehtud olema, oli tegu siis kartulivagude, kapsapõllu või porgandipeenarde rohimisega. Kui töö tegemata, oli kuri karjas. Mulle meeldis lapsepõlves kalal käia, meie kodu asus Navesti jõe ääres. Vahel unustasime end kalale ja peenrad jäid seetõttu rohimata. Mul on meeles, et selle eest võeti meil vahel “püksimõõtugi”, meenutas ta.
“Kui kooliaeg kätte jõudis, meeldis suviti tööl käia, koos teiste lastega sai looreha peal heina kokku riisuda või mistahes muid töid teha.”
Stalini surm pani “mürama”
Allsaar mäletab, kuidas nad Stalini surma järel väga rõõmsad olid ja arvasid, et pole vaja enam kooli minna. “Sellises teadmises lammutasime oma kooli ahju maha. Iseenesest mõistetavalt tuli meil kooliteed jätkata, ainult külmas koolitoas. Saime selle teo eest “koslepi”nii koolis kui kodus.”
Kodust oli Imavere kooli viis kilomeetrit ja seetõttu tuli vahel talvel suure lume tõttu internaati jääda. Internaadis veedetud ajast meenus talle, kuidas nad vahel mõne poisi une pealt koos voodiga käimlasse tassisid või kuidas mõnel magaval koolikaaslasel kõrva ääres veega solistati. Kes seda tempu teinud on, teab ise, mis selle tulemusena juhtub.
“Eks igasuguseid vigureid on nii kooliajal kui hilisema elu jooksul tehtud. Kui inimene igava ja kivistunud ilmega pidevalt ringi käib, siis pole see minu arvates täisväärtuslik elu. Ega selline inimene vist väga vanaks elagi,” arutles Allsaar. Olustvere tehnikumis õppis ta agronoomiks ja töötas pärast seda Avangardi kolhoosis.
Agronoomiaõpingud jätkusid EPA-s
Kui Hendrik Allsaar armeeteenistusest vabanes, otsis Avangardi kolhoosi esimees ta üles ja kutsus endisele tööpostile tagasi. Kuid juba paari aasta pärast, 1969. aastal lõpetas see kolhoos tegevuse.
“Veel enne kolhoosi lõppu kutsuti mind EPA juures korraldatud “hauakaevajate kursustele”. Nii kutsuti neid kursusi seepärast, et seal koolitati tulevasi majandijuhte, kes pidid endised juhid välja vahetama. Samal ajal asusin ma EPA-s kaugõppes agronoomiat õppima. Tegelikult oli tollal EPA kaugõppijad soodsas olukorras: me saime jätkuvalt palka ja samas maksti meile ka stipendiumi.”
Tartust kursustelt naasnud mees kutsuti Imavere kolhoosi peaagronoomi ametisse. See majand oli vahepeal moodustatud Avangardi ja Imavere kolhoosi liitmise tulemusena. Peagi liideti sinna ka “Rahva Võidu” kolhoos.
Parteijuhtide nõudmine jäi täitmata
Paraku juhtus nii, et endist esimeest, kellega Allsaar oli pikka aega koos töötanud, pärast viimast ühinemist enam esimeheks tagasi ei valitud ja ta läks Tartumaale. Uue esimehega head läbisaamist polnud. Samal ajal oli ta juba kompartei liige ja partei sealt ära minna ei lubanud. Mees kutsuti välja partei büroole ja määrati vali noomitus koos arvestuskaardile kandmisega.
“Büroo ruumist väljudes sulgesin küll enda järel ukse, kuid tõmbasin selle uuesti lahti ja teatasin neile, et lähen ikkagi Imaverest ära. See ajas mõnel “harja” nii punaseks, et mind võeti peaagronoomi ametist maha ja määrati kartulikasvatuse agronoomiks. Kõigele vaatamata ma sõna otseses mõttes kõndisin sealt minema. Ametis, kuhu mind määrati, ei töötanud ma ainsatki päeva. Tegelikult helistas mulle legendaarne, praeguseks manalateele läinud “9. mai” kolhoosi esimees Endel Lieberg ja kutsus oma juhitavasse kolhoosi tööle. Sinna ma siiski ei läinud, sest EPA-s alustatud õpingud olid pooleli. Nii otsustasin Tartumaa kasuks ja asusin tööle Emajõe kolhoosi, mis asus praeguse Luunja valla territooriumil,” rääkis mees.
Emajõe kolhoosis töötades hakkas poissmeheelu Allsaart lõpuks ära tüütama. Pealegi kasvasid kodused asjad pingelise töö tõttu juba üle pea. EPA-s kaugõppes käies tutvus ta oma tulevase abikaasa Edaga, kes samuti agronoomiat õppis, kuid pole muide sellel erialal töötanud. Kui kolhoosis suur kortermaja valmis sai, anti noorpaarile kahetoaline korter ja Eda sai tööd ökonomistina. Paraku tuli neil viie aasta pärast Tartumaalt ära tulla, sest Hendriku isa jäi raskesti haigeks ja ta pidi kodule lähemale tulema.
Vastne esimees lund rookima
Noore spetsialisti leidis üles tollase Pajusi kolhoosi esimees Peeter Merilainen, kes ta sinna tööle kutsus, kuid kujunes nii, et Allsaarest sai hoopis Lustivere kolhoosi esimees.
“Mul on selgelt meeles see koosolek, kus mind esimeheks valiti. Tookord oli sama lumerohke talv nagu tänavunegi ning kohe pärast koosolekut läksime kõik koos katustelt lund maha ajama. Katused olid siis suures ohus ning meil jätkus lume ajamist terveks nädalaks. Töötasin Lustiveres esimehe ametis 11 aastat, ühe kuu ja ühe päeva.”
Kes oskas, sai hakkama
Hendrik Allsaare sõnul oli päris algus Lustiveres küllalt raske, ent kes tollastes oludes hästi orienteerus, sai lõpuks majandile kindlalt jalad alla. “Esimesel palgapäeval polnud raha, mida inimestele maksta. Lühi- ja pikaajalisi võlgu oli kolhoosil nii palju, et meile pangast raha ei antud. Läksin oma murega nüüd juba kadunud pangamehe Jaan Klaarmani jutule. Siis saatsin raamatupidaja Jõgevale, kes seal rahaasjad korda ajas ning nii õnnestus ka palgaraha välja maksta,” meenutas ta.
Allsaare sõnul võtsid nad suuna seakasvatusele, sest nägid selles võimalust raha teenimiseks. Seejärel võeti tõsisemalt ette loomakasvatus, osteti Eesti erinevatest paikadest kokku lehm- ja pullmullikaid. Loomi vahetati ka sööda vastu. “Äri läks hästi ja nii oli meil lõpuks kokku umbes 3500 veist, neist 900 lüpsilehma.”
Lisaks looma- ja taimekasvatusele tegeleti Lustivere kolhoosis ka ehitustööga, kolhoosis oli palgal 80 ehitusmeest. Sellesse seltskonda mahtusid nii varustajad, traktoristid kui kraanajuhid. “Igal aastal ehitasime kolhoosile 2-3 individuaalelamut. Lisaks kerkisid Lustiverre korterelamud, mida tollel ajal ehitas KEK. Samuti asuti taastama kunagisi taluhooneid, mis olid selleks ajaks lausa sisse kukkumas.”
Valis talu taastamise
Lõpuks jõudis kätte aeg, kus kolhoosid ja sovhoosid hakkasid lagunema ja tuli hakata ühistuid looma. Nii sündis ka Lustiveres põllumajandusühistu.
“Sinna ma tööle ei jäänud, ehkki inimesed seda väga soovisid. Olen seda otsust hiljem natuke kahetsenudki. Pärast Lustiverest lahkumist 1993. aastal juhtisin ma mõnda aega Põltsamaa Piimaühistut. Meil on Imavere vallas minu ema- ja isatalu peale kokku enam kui 100 hektari jagu maad, mis oli võimalik tagasi saada. Ema käis mulle väga peale, et ma need maad tagasi võtaksin ja talu pidama hakkaksin. Võin tagantjärele öelda, et ega ühistu loominegi kerge poleks olnud, aga talu taastamine oli veel palju raskem. Tänaseks on talust saanud osaühing ja loomi seal praegu enam ei pea.”
Talu kõrvalt juhtis Allsaar lühikest aega Puhu-Risti puidufirmat.
Kui viis aastat tagasi läks manalateele endine legendaarne firmajuht ja tunnustatud põltsamaalane Endel Pajumägi, tuli Hendrik Allsaarel asuda juhtima killustikku tootvat aktsiaseltsi Graniit. Kuid selleski firmas toimusid suuremad muutused ning nii sai Allsaar eelmisel aastal sellest ametist priiks.
“Üleajateenijaks” ei jää
Praegu juhib ta Kõo vallas tegutsevaid põllumajandusühistuid, leping sõlmiti kahe aasta peale ja see lõpeb aasta pärast.
“Mul täitub ülejärgmisel aastal seitsmekümnes eluaasta. Pikemalt mina sellesse ametisse kindlasti ei jää. Olenemata sellest, kui hull ja segane üks inimene ka on, peab ta lõpuks enda jaoks mingi tärmini paika panema ja mõistma, et tema aeg teatud rollis on ümber saanud,” rääkis Allsaar.
Tema sõnul ei tähenda plaanitav samm seda, et ta aktiivsest elust ja tegevusest kõrvale jääb. Praegugi kuulub ta Põltsamaa vallavolikogu koosseisu, kus täidab ka majanduskomisjoni aseesimehe ülesandeid. Allsaar juhib ka sihtasutuse Põltsamaa Tervis nõukogu ning kuulub EELK Põltsamaa koguduse juhatusse. Samuti kuulub ta Jõgeva Tootjate Liidu juhatusse ning nõukogusse. Lisaks kõigele tuleb tal ka talumajapidamisega hakkama saada.
“Ühtpidi on ju õnn, kui mulle igal ajal tööd on jätkunud. Teisalt ei koosne inimese elu ainult tööst. Elu tuleb elada nii, et töö ja lõõgastumine oleksid tasakaalus. Kui ennast töö alla lõplikult ära matta, siis kuigi kaua vastu ei pea,” teab ta.
“Ma loodan, et Euroopa Liidu ja eurotsooniga laheneb kõik hästi. Elukogenud majandusinimesena arvan aga, et asjad lähevad nii, nagu need minema ei peaks. Käisin tänavu Itaalias ja nägin seal nende töössesuhtumist. Põldudel töötavad ainult tumedanahalised,” rääkis ta.
“Reisimisest rääkides- olen siin-seal ikka käinud. Euroopa on mul enam-vähem läbi käidud, Kreekasse ja Prantsusmaale pole veel jõudnud.
Skeemitamine viib varem või hiljem välja kaoseni. Ikka ainult töö ja väärtuste loomine on tegevus, mis elu edasi viib. Loodan, et Eestis ja kogu maailmas jätkub suutlikkust sellistest lihtsatest tõdedest aru saada. Kuid pessimistiks ma ennast küll ei pea ning ütlen kindlalt, et Eesti oli, on ja jääb,” rääkis Allsaar.
Hendrik Allsaare elukäik
*Sündis Järvamaal Imavere vallas Taadikvere külas Essa-Reinu talus 1943. aasta 16. märtsil
*Peres oli kolm last
*Ema töötas loomakasvatajana, isa teedevalitsuses, varumiskontoris, Võhma Lihakombinaadis ja kolhoosis
*Hendriku õde elab Pajusi vallas ja peab seal talu
*Koolitee algas 1950. aastal Võhmas, jätkus teises klassis Imavere 6-klassilises koolis
*Õppis aasta Tallinna 2. Keskkoolis
*Pärast agronoomikutse omandamist Olustvere sovhoostehnikumis asus tööle Avangardi kolhoosis
*1964. aastal võeti armeesse aega teenima
*Asus EPA kaugõppes agronoomiat õppima
*Sai Imavere kolhoosi peaagronoomiks
*Töötas Emajõe kolhoosi, abiellus
*1982. aasta 1.märtsil sai temast Lustivere kolhoosi esimees
*1993. aastast juhtis lühikest aega Põltsamaa Piimaühistut
*Taastas oma kodutalu
*Juhtis talu kõrvalt mõnda aega Puhu-Risti puidufirmat
*Oli ASi Graniit juht
*Praegu juhib lisaks oma talule Kõo vallas tegutsevaid põllumajandusühistuid
i
TOOMAS REINPÕLD
