Üleeile tähistas Laiuse lähedal Alavere külas elav Helmi Saar auväärset sajandat sünnipäeva. Helmi on vanem kui Eesti Vabariik ja tema eluajal on olnud Laiuse kirikus ametis 13 õpetajat. Neist kuulsaima — Johan Kõpu — lapsed olid lapsepõlves tema mängukaaslased.
Helmi Saare varane lapsepõlv möödus Laiuse kiriku taga asunud moonakamajas. Just nende pere korter kujunes paigaks, kus pruudid end enne kirikusse laulatusele minekut ümber riietamas ja ehtimas käisid. Teed olid tollal ju porised ja seepärast oli targem maani valge kleit alles kohale jõudes selga panna. Helmi pere korterisse tuldi pruuti ehtima sellepärast, et neil kasvas kodus mirt, mille oksakestega oli kombeks loori kaunistada.
Kui arvestada Helmi poolt nähtud pruutide hulka, polnud ime, et ta koos naabruses elava pastor Johan Kõpu, hilisema Tartu ülikooli rektori ja Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku peapiiskopi poegadega pastoraadi taga laulatust mängis. Kõpu vanem poeg kehastas õpetajat, noorem poeg peigmeest, Helmi pruuti ja tema kuus aastat noorem õde Elsa pulmalist. Altariks oli ühe mahasaetud jämeda puu kõrge känd ja pruudilooriks pitskardin, mis mängulaulatuse käigus katki kärises. Lapsepõlvele mõeldes armastab Helmi muigamisi öelda, et ta on “kaks korda laulatatud, aga ikka lesk”.
Tööraamat alles
Koolis käis Helmi Laiusel, ent hiljem lõpetas ta veel Vasula käsitöökooli ja Kuremaa kontrollassistentide kooli. Tema tööinimeseelu möödus põhiliselt kolhoosis. Kui Laiuse kandi kauaaegne põllumajandusjuht Tiit Maripuu Helmit üleeile õnnitlemas käis, oli tal kaasas tema tööraamat. See oli välja antud küll alles 1953. aastal, ent sinna olid üle kantud ka vana tööraamatu varasemad sissekanded. Need andsid teada, et Helmi astus tollal “Juuni võidu” nime kandnud kolhoosi 1948. aasta novembris ehk kuu aega pärast ühismajandi põhikirja kinnitamist. 1949. aasta aprillis asus ta kolhoosis tallimehena tööle.
“Tean, kui raske oli talitada taludest kolhoosi toodud hobuseid. Iga omakandiinimene tahtis ju, et sa tema looma kõige paremini toidaksid ja hooldaksid,” ütles Tiit Maripuu.
Tööraamatus oli kirjas, kui palju Helmi normipäevade eest teravilja, kartulit, heina ja hiljem ka piima oli saanud, samuti see, et hiljem töötas Helmi lüpsja ja põllutöölisena. Vahepeal vabastas majandi juhatus ta kuuks ajaks kolhoositöölt selleks, et ta saaks postiljoni kohuseid täita.
“Helmi oli ikka rahulik, mõistlik, tubli ja tagasihoidlik tööinimene, kes kuhugi esile ei trüginud,” ütles Tiit Maripuu. “Ja ta on esimene selle kandi endine kolhoosnik, kes saja-aastaseks on saanud. Sellepärast ei saanud ma täna kuidagi Helmi juurde tulemata jätta. Ja preemiaümbriku võtsin ka kaasa.”
Tislermeistri proua
Kui Helmi kümneaastaseks sai, kolis nende pere Laiuse lähedale Alavere külla Alt-Reinu tallu, kuhu pereisa uue maja oli ehitanud. See maja on Helmi koduks tänini. Ent aastakümneid tagasi oleks Helmist peaaegu pealinna proua saanud. Helmi tislerist abikaasa Richard oli oma ametis tõeline meister ja 1946. aastal kutsuti ta Tallinnasse tööle. Ta pidi hakkama seal noori tislereid välja õpetama. Tal oli pere jaoks Tallinnas kortergi valmis vaadatud, ent siis juhtus õnnetus: veoauto, mille kastis istudes tislermeister Tallinnast naasis, sõitis sordiaretusjaama ülesõidul Jõgeva poolt tulnud rongile ette. Kõik neli kastis istunud meest, Richard sealhulgas, said surma.
Alt-Reinu talus on praegugi alles Richar Saare meistrikäe ja kunstnikusilmaga tehtud mööblit. Kõige muljetavaldavam on magamistoas asuv tualettlaud suure ümmarguse peegliga.
“Mäletan üht fotot, millel ema istub noore naisena selle peegli ees, peeglist paistab aga suur riidekapp, mis on samuti isa tehtud,” ütles Helmi tütar Eda Maiste. “Kahel pool voodit seisvad öökapid kujundas isa aga nii, et need meenutasid tema nimetähti, R-i ja S-i. Suure toa diivan ja tugitoolid on ema ja isa ühistöö: ema kudus nimelt nende tarvis katteriide. Need mööblitükid vajaksid ammu värskendamist, aga ema on öelnud, et kuni tema elab, ei tohi neid puutuda. Ja me polegi puutunud.”
Töö kasvatas
Et abikaasa noorelt suri, tuli Helmil poeg Hando ja tütar Eda üksinda üles kasvatada.
“Meil on olnud suurepärane ema,” kinnitas Eda. “Töö oli tema jaoks küll väga tähtis, aga tal jätkus alati hoolt ka meie jaoks. Ja me oleme ka kõik koos väga palju tööd teinud. Heinahangumist ei jätnud ta küll kunagi meie teha, sest pidas seda liiga raskeks, küll aga pani meid kuhja või koormat tegema. Sellest oskusest oli mul hiljem Kuremaa tehnikumis agronoomiks õppides palju kasu: praktikal heina tehes pandi mind alati kuhja või koorma otsa.”
Et Helmi nooruses tööd teha rühmas, ei tähendanud, et ta muud elus näinud ega hinnanud poleks.
“Ema ei jätnud vahele ühtki lõbusat asja,” kinnitas Eda. “Ta käis rahvamajas näitemängu tegemas ja tantsimas. Ta tegi möödunudaastase 99. sünnipäeva ajalgi õues mõned tantsutiirud.”
Alt-Reinu talu õuemurul on ringi jooksnud ka kõik Helmi kuus lapselast: ta on olnud neile hea vanaema. Ja vanavanaema on ta praegu tervelt üheksale noorele inimesele.
Hando ja Eda on mõlemad juba üle seitsmekümne, ent töötavad endiselt: Hando Tallinnas freesijana, Eda müüjana ühes Põltsamaa poes, mille omanikuks on tema poeg. Küllap on mõlemad pärinud ema energia ja töövõime.
Teine kodu
Kui Alt-Reinu talu on Helmi Saare päriskodu, siis tema teiseks koduks on ikka olnud Laiuse kirik. Ta oli nimelt selles kirikus aastakümneid kellalööja. Veel ligemale üheksakümnesena kippus Helmi kirikutorni ja oli pahane, kui õpetaja ei lubanud minna. Lisaks kellalöömisele on Helmi kirikus orelit tallanud ja paljusid muid töid teinud. Ta on olnud justkui koguduse hea haldjas.
“Ta ei pidanud paljuks isegi pühapäevakooli lastega teatrit teha: kui neil jõulunäidendis vanaema vaja oli, tuli Helmi ja mängis selle rolli ära,” meenutas endine Laiuse ja praegune Haljala koguduse õpetaja Margit Nirgi, kes samuti Helmit tema tähtsal päeval õnnitlemas käis. Margiti ja Helmi vahel valitseb tänini eriline side ja neil on palju ühiseid mälestusi, sealhulgas päris lõbusaid. Üleeile jutustas õpetaja Nirgi näiteks värvika loo ühest aastatetagusest laulatusest Laiuse kirikus. See oli eriline laulatus, sest paari olid otsustanud minna õigeusklik neiu, kes õppis Tartus arstiteadust, ja Sri Lankalt pärit budistist noormees. Et nad soovisid euroopalikku laulatust, tulid nad pulmapäeval luterlikku kirikusse.
“Teenistus algas ning harfi- ja kellukesehelide saatel sisenesid kirikusse lilleneiud, nende järel aga mina koos kahe šokolaadikarva noormehega ehk peigmehe ja tema vennaga. Meil oli kokkulepe, et kui meie kirikusse oleme jõudnud, hakkab ka pruut koos oma isaga pastoraadist kiriku poole liikuma. Aga enne neid sisenes kirikuuksest minu kass ning hakkas iseteadlikul sammul mööda vaipa meie ja altari poole astuma,” meenutas Margit Nirgi. “Ühest küljest oli vaatepilt muidugi pööraselt naljakas, aga teisest küljest äratas õudust: hindud pidasid kirikus viibivat looma küll ilmselt täiesti aktsepteeritavaks nähtuseks, pruut oleks võinud aga solvuda, et tema laulatusest palagan tehakse. Kriitilisel hetkel sekkus sündmustesse Helmi, kes hakkas oma 92 eluaasta kohta väga kiireid liigutusi tehes kassi taga ajama. Mõtlesin esimese ehmatusega, et see teeb asja veel hullemaks, sest kass oleks võinud teha mida iganes: tema oli kindlasti veendunud, et kogu see rahvamass on just tema auks kokku tulnud. Aga õnneks läks kass lihtsalt külguksest välja ning võttis solvunult koha sisse uksetagusel pingil. Ning edasi läks laulatus juba kavandatud stsenaariumi järgi.”
Täna veel noor
Helmi Saar on sündinud aastal, mil puhkes Esimene maailmasõda. Eesti taasiseseisvudes tekkis Helmil tema sünniaasta tõttu probleemegi. Kuna ta oli sündinud Vene tsaaririigis, tuli tal Eesti passi saamiseks, piltlikult öeldes, tõestada, et ta ikka on eestlane ja Eesti Vabariigi kodakondsust väärt.
“Tänu kirikust saadud laulatuspaberitele sai ema siiski passi kätte. Seesama paber aitas passi saada ka meil vennaga,” ütles juubilari tütar Eda.
Kui Helmi Saarel kümme aastat tagasi 90. sünnipäev tulemas oli, siis ootas ta kesköö ära ja ütles 5. juuni esimesel minutil: “Näe, saingi selle “nulli” kätte.”
“Ema ei tahtnud varem kuidagi uskuda, et inimesed üldse üheksakümne aastani elada võivad,” selgitas Eda. “Ta kahtlustas ikka, et võib-olla läksid neil inimestel, kes väidetavalt nii vanaks on saanud, tegelikult dokumendid sõja ajal kaotsi ja uued anti varasema sünniaastaga. Aga kui ta ise üheksakümneseks sai, siis jäi uskuma, et võib ka päriselt nii vanaks elada.”
Nüüd on siis Helmi Saar iseendale tõestanud, et on võimalik ka sajani elada. Tõsi, Helmi endisest jutukusest on pärast möödunudsuvist insulti suhteliselt vähe järele jäänud ning suurema osa viimasest aastast on ta veetnud Põltsamaal hooldushaiglas. Ent enne sünnipäeva toodi ta jälle koju ning nüüd saab ta seal pikemalt olla, sest Hando ja Eda kavatsevad teineteise järel puhkuse võtta ja emale Alt-Reinul toeks olla.
“Möödunud suvel enne insulti rohis ema veel väljas peenraidki,” kinnitas Eda. “Ja ega ta nüüdki enda eest kõike ära teha lase. Süüa püüab ta võimaluse korral ikka ise ja ratastooliga suudab ta terve maja läbi sõita.”
Üleeilse sünnipäevapeogi pidas juubilar vapralt vastu. Peale Tiit Maripuu ja Margit Nirgi käisid teda õnnitlemas Jõgeva vallavolikogu esimees Rainis Uiga, vallavalitsuse sotsiaaltöötaja Leina Kreek, EELK Laiuse koguduse õpetaja Georg Glaase, koguduse juhatuse esimees Epp Järv ja paljud teised. Nad kõik võisid tõdeda, et vanaproua vaim on veel vägagi virge.
“Eile ütles ema tähendusrikka lause: “Täna ma olen veel noor.”,” naeris Eda ja lisas, et ema Helmi on sajani vastu pidanud tänu töötegemisele, omakasvatatud toidule, positiivsele ellusuhtumisele ja kirikuskäimisele.
Samas ei maksa unustada Helmi aastakümneid peetud kellalööjaametit, mis sundis teda vähemalt korra nädalas Laiuse kiriku torni tõusma. Küllap paistsid sealt, lindude lennukõrguselt mõnedki olulised asjad arusaadavamatena ja tühised asjad veelgi tühisematena. Selleks, et sajanda eluverstapostini jõuda, peabki pilk selge olema.
Margit Nirgi, endine Laiuse ja praegune Haljala koguduse õpetaja:
Tulin Laiusele kirikuõpetajaks üsna noorena ning Helmi oli mulle algusest peale suureks toeks. Sestpeale, kui mul oma ema ja vanaema enam polnud, oli ta aga mulle justkui ema eest.
Mõnikord on selline ema või isa mängimine pealetükkiv ja selle varjus tahetakse noorem inimene n-ö ümber sõrme keerata, ent Helmi puhul on igasugune pealetükkivus ja familiaarsus välistatud. Ta on äärmiselt delikaatne inimene.
Mul on maikuus sünnipäev ja kui Laiusel elasin, tõi Helmi mulle igaks sünnipäevaks kullerkuppe, sest ta teadis, et ma armastan neid. Helmi ei panegi oma armastust ja hoolimist tavaliselt sõnadesse, vaid näitab neid tegudega.
Varem helistas Helmi mulle alati uusaastaööl kell 12, et head uut aastat soovida. Nüüd on ta tava veidi muutnud ja helistab 1. jaanuari hommikul, aga ma alati ootan tema kõnet.
i
RIINA MÄGI
