Vooremaa on sel suvel otsustanud oma lugejatele tutvustada Eesti põnevaid paiku. Üks niisuguseid on ülipõneva ajalooga, aga miks mitte ka oleviku ja tulevikuga Hellenurme vesiveski.
Hellenurme vesiveski asub Valgamaal, Elva jõel Hellenurmes. Veski ehitas 1880. aastal mõisnik Middendorf. 1932 ostis selle veski Karl Rudolf Veski, Johhannes Voldemar Veski vend. Veskite perekond on pärit Jõgevamaalt. Nende sünnikoht jääb praeguse haldusjaotuse järgi Palamuse valda. Sinna, kunagise Kaasiku talu asemele, on paigaldatud mälestuskivi keelemehele ja akadeemikule Johannes Voldemar Veskile. “Käisin lapsena kivi avamisel ja mind kui lähisugulast pandi seal laulma,” meenutas praegune veskiemand Mae Juske.
Vana tehnika töötab siiamaani
Seda, kas veskit ostma ajendas perekonnanimi või 1932. aastast kehtinud vilja sisseveopiirang, mis tegi viljakasvatuse ja ka veskipidamise tõeliselt tulusaks majandustegevuseks, pole veskiemandal siiani õnnestunud välja selgitada.
Varasem osa veskist on ehitatud ülemöödunud sajandil. Moderniseeritud on seda 1932-33. aastatel. Sellest ajast pärineb ka sisseseade: püülijahvatusvaltsid koos sõeltega, tangumasinad, puhastusmasinad. See oli omaaegne väga edumeelne tehnika – toodud Saksast, Sveitsist, Riiast, Tartust, Tallinnast. Ja oh üllatust – töötab siiamaani.
“Kui sellised päevad oleks, nagu täna,” ütles veskiemand, pärast teist veskituuri ja ootamatult kohale jõudnud saksa ratturite rühma toitlustamist, “peaks mul olema 2 täiskohaga abilist.” Aga Mae peab oma veskimuuseumi siiski peamiselt üksi ja pere abil. Tavaliselt on veski avatud kokkulepitud külastuseks. On need siis väiksemad konverentsid, firmaüritused, seminarid, sünnipäeva- või pulmapeod, või ka ekskursioonid kas koos leivateoga või ilma. Loomulikult on võimalik veskilkäik kokku leppida ka lihtsalt sõpruskonna jaoks.
Igaüks sai leivatainast ise sõtkuda
Üksiküritajatele on Hellenurme veski avatud igal aastal mõningatel päevadel. Siis on veskiemand kogu aeg kohal ja valmis oma valdusi tutvustama. Päev, millal vestlesime, oli just üks sellistest – 22. juulil oli avatud Rõngu-Otepää KäsitööTee – ka Hellenurme veski võttis sellest osa. Sest kuigi suurema osa tööst teeb veskis veejõud ära, on inimkäe juuresolek siiski väga vahetu ja vajalik ja mis see leivategugi muud on kui käsitöö. Ka oli veski lahti järgmisel, avatud talude päeval.
Seekord oli mul võimalus osa võtta leivateost. Peaaegu paarkümmend huvilist oli kogunenud leiba tegema. Veskiemanda juhendamisel sai ise leivatainast sõtkuda, iga soovija omale pätsikese vormida ja pärast küpsetamist kas kohe ära süüa või kaasa viia. Tegevuse käigus rääkis perenaine põhjalikult leivateost, sellega seotud kommetest ja pärimustest.
Kui leivad olid Hellenurme leivakoja leivaahju küpsema pandud võeti ette ringkäik veskisse. See ei ole mitte ainult ekskursioon, mille käigus näidatakse veskit. See on ka võimalus vaadata vesiveskit töötamas. Veskituuril on koos veskiemandaga tegutsemas Hellenurme veski mölder Harri, endine õpetaja, kes veskitöö endale pensionärieas selgeks tegi ja praegu külastajate seas oma mõnusa jutu tõttu väga populaarne on.
Seekord näidati meile, kuidas vilja kivikestest ja umbrohuseemnetest puhastatakse. Saime näha, kuidas valtsid nisuterad purustavad ja mis sellest edasi saab. Veskiemandal on iga masina tegevuse kohta põhjalik seletus. Siinkohal hoiaksin end veskilugude kirja panemisel meelega tagasi, sest neid on seal ja veskiemanda käest hoopis mõnusam kuulda.
Veskisse tuleb sügisel teater
Muuseumi ja selle töö näitamise kõrval tegeleb MTÜ Hellenurme Veskimuuseum usinalt veskikompleksi hoonete päästmisega, sest vahepealsetel aastakümnetel ei pööratud sellele küllaldaselt tähelepanu. Loodetavasti saab sel aastal veel tehtud veskitaguse äravoolu silla remont ja õueala korrastamine ning veski muuseumiosa katuse parandamine ja katusekonstruktsioonide tugevdamine. Samuti püütakse konserveerida teisel pool Elva jõge asunud saeveski müüre, ning teha sinna koht, kus niisama vaadet nautida või siis vaatemänge või sündmusi korraldada.
Igal aastal on veski avatud veel ka rukkimaarjapäeval. Sel aastal 15. augustil, oli veskis rukkijahu jahvatus kivide vahel kell 14. “Naised peavad sel päeval kodunt välja ja punamärjukest juua saama,” ütles veskiemand.
Septembri keskel on veski avatud 16.-17. septembril, mil MTÜ Eesti Veskivaramu – ühing mis koondab veski, paisu ja isegi veskivaremete omanikke ja sõpru – korraldab oma sünnipäeva puhul juba viiendat aastat Avatud Veskite Päevi.
Nagu mullugi, tuleb ka tänavu sügisel veskisse teater. Otfried Preussleri Krabatit mängib seekord Tallinna tudengiteater Virko Annuse juhendamisel. Etendused toimuvad 9., 10., 16., 17. septembril.
ANDRA KIRNA
