Jõgeva Ühisgümnaasiumi ajaloo ja ühiskonnaõpetuse õpetaja Helle Roop rõhutas, et ajaloo õpetamise põhimõte ongi oma pere ja oma riigi ajaloo kaudu üldiste protsessideni jõuda. Eesti iseseisvuse väljakuulutamisest ja selle kättevõitlemisest on tunnustatud pedagoog õpilastele kõnelenud üle mitmekümne korra, rutiini vältimiseks püüab ta olulise teema käsitlemisel ikka uusi seoseid leida.
„Eesti rahvas ei ole aastasadade jooksul kaotanud tungi iseseisvuse järele.” Nii algab Manifest Eestimaa rahvastele, millega 1918. aasta 23. veebruaril kuulutati välja Eesti iseseisvus. Mitu korda olete sellest manifestist ja Eesti iseseisvuse sünnist rääkinud oma õpilastele ja kas teete seda igal aastal ka mõneti erinevalt?
Ajaloo õpetamisel on kahtlemata oluline tugineda allikmaterjalile. Iseseisvusmanifest on esimene Eesti riiklust puudutav dokument, mida võib leida eesti ajaloo 11. klassi õpikutest. Oleme seda gümnaasiumiklassides koos ette lugenud ja analüüsinud; nooremates klassides piirdun mõne lõiguga. Manifest ei ole suur, aga kõik oluline riigi tuleviku seisukohast on seal öeldud. Ka ühiskonnaõpetuse tundides oleme seda dokumenti käsitlenud.
Sellel aastal vaatasime lisaks Mati Talviku saadet “Eesti aja lood”, kus kajastati manifesti sünnilugu. Õpetan ajalugu kahekümne kuuendat aastat, iseseisvumisest on räägitud alates 1987-1988; seega on Eesti riigi kujunemist tulnud tundides käsitleda ikka mitukümmend korda. Loomulikult ei meeldi inimesele ennast korrata ja nii püüan selle olulise teema käsitlemisel ikka uusi seoseid ja viise leida.
Mitmendas klassis Eesti iseseisvuse kuulutamist käsitletakse ja on see Teie arvates piisavalt küps vanus ajaloosündmuste vastu huvi tekitamiseks, nende mõistmiseks?
Eesti iseseisvumist käsitletakse põgusamalt viienda ja kaheksanda klassi ajalootundides; põhjalikumalt üheksandas ja üheteistkümnendas klassis. Lisaks on Eesti riikluse kujunemise teema sees ka 4., 9. ja 12. klassi ühiskonnaõpetuses. Loomulikult tuleb eri vanuses õpilastele selgitada seda tähtsat teemat erinevalt: kui väiksematele jutustatakse iseseisvumise lugu, siis suuremad õpilased oskavad juba välja tuua, missugused olid nimetatud sündmuse ajaloolised eeldused, põhjused, tagajärjed. Teave, mis toimus mujal maailmas samal ajal; et Eesti iseseisvumine oli vaid üks osa Esimesele maailmasõjale järgnenud impeeriumide lagunemise ja rahvaste iseseisvumise lainest.
Kui tugev on Eesti iseseisvuse ja Vabadussõja teema käsitlemisel emotsionaalne tasand, kas Teil ja õpilastel põksub süda näiteks kiiremini kui mõnes teises riigis ja teisel ajal toimunud ajaloosündmuse kajastamisel?
Ajalooõpetuse põhimõte ongi jõuda oma pere ja oma riigi ajaloo kaudu üldiste protsessideni. Kindlasti paneb õpilase südame rohkem põksuma Vabadussõda kui juba mainitud I maailmasõda. Õpetamisel on oluline haarata õpilase kõiki meeli – nii nägemis-, kuulmis- kui kompimismeelt; ka isamaa-armastuse emotsioon kuulub asja juurde. Tundub, et viimastel aastatel on huvi Eesti ajaloo vastu kasvanud – nii õpilastel kui ühiskonnas tervikuna.
Kuivõrd on õpilased kuulnud Eesti iseseisvuse sünnist juba enne, kui seda teemat tunnis käsitletakse?
Teemakohased eelteadmised kirjanduse ja filmide näol on tavaliselt olemas. Viimastel aastatel on ka Eesti riik pööranud tähelepanu meie ajaloo sõlmpunktide tutvustamisele. Näiteks “Tuulepealse maa” mõju ajaloosündmuste mõistmisel oli tuntav. Sageli teavad õpilased ajaloost ka läbi pereliikmete elusaatuste. Kindlasti õpitakse Eesti riigi sünnilugu ka algklassides.
Missuguste Eesti riigi loomise juures olnud ajalooliste isikute elu ja tegevus on õpilastele paremini meelde jäänud ja tuntavamalt mõjunud?
Traagiline saatus tekitab emotsiooni ja seeläbi jääbki isik paremini meelde. Kahjuks võib tõdeda, et valdav enamus Eesti iseseisvumise aegsetest tegelastest lõpetas elu Nõukogude riigi vangilaagrites või hukati julgeolekuorganite poolt. Tuttavamad on õpilastele kindlasti Konstantin Päts, Johannes Laidoner, Jaan Poska, Julius Kuperjanov.
Missuguseid Eesti riigi sündi käsitlevaid raamatuid õpilastel lugeda soovitate?
Tuntumad on Albert Kivikase”Nimed marmortahvlil”, kirjandustundides loetakse Jaan Krossi “Wikmani poisse”. Martti Turtola “President Konstantin Päts” oli eelmisel olümpiaadil kohustuslik kirjandus, kindlasti erinevad käsitlused Vabadussõja ajaloost (põhikoolis on rohkem loetud lühivariant). Ise naudin W. Tomingase „Mälestusi”. Uuemad raamatud on Mihkel Ulmani ja Lauri Vahtre “Tuulepealne maa” ja kogumik ”Eesti Vabariik
Jõgeva maakonna lahinguid on Ülo Pärn kirjeldanud “Vabadussõja Jõgevamaa sündmuste lugemikus” ja “Jõgevamaa Kaitseliidu raamatus” uurinud nimetatud organisatsiooni ja selle liikmete tegevust. Kas Jõgeva Ühisgümnaasiumi ajalootunnis jääb aega põhjalikumalt rääkida nendest isikutest Eesti riigi loomisel, kes on seotud Jõgevamaaga? Ehk olete korraldanud ka ekskursioone nende kodupaikadesse?
Detsembris 2009 külastasime Jaan Poska sünnikodu JÜG õpetajatega. Kindlasti peatume seal ka õpilastega, kui sõidame ekskursioonile. Ajalootundides on põhilised teemad Jaan Poska ja Julius Kuperjanovi tegevus Puurmani mõisas. Kajastamist – külastamist leiavad ka Vabadussõja lahingupaigad ja mälestusmärgid.
<p class=”MsoNormal” style=”MARGIN: 0cm 0cm 0pt 18pt”>Läheme nüüd oma vestlusega tüki maad tagasi, aegadesse, kui Te veel ise ajalugu õppisite. Missugused mõtted ja tunded tekkisid Teil siis, kui tol ajal Eesti riigi tekkimist käsitleti?Ametlikult nõukogude ajal (õppisin 1960.-1970. aastatel) Eesti Vabariiki ei olnudki, punastes õpikutes oli juttu “klikiajast” ja ega siis sellest ka kodus lastega eriti ei räägitud. Üksikuid fragmente ja noppeid siit-sealt ju oli, aga tervikpilti toona sellest kokku panna ei osanud.
Ülikoolis õppisin perestroika ajal, siis alles kujunes arusaamine sellest, mis tegelikult toimunud oli. 1980. aastate lõpus taasavastas ju kogu eesti rahvas oma ajaloo. Minu tunded ja mõtted sel ajal olid üsna vastakad – ühelt poolt taipasin, kuidas mulle ja kõigile teistele koolis ajupesu tehti, mis viisil ajalugu võltsiti ning sündmusi maha vaikiti. Teisalt oli palju avastamisrõõmu ja uhkust oma riigi ning rahva tegemiste üle, mõtlemist, miks ajaloo kulg oli just niisugune.
Mis või kes äratas üldse nii tugeva ajaloohuvi, et läksite seda ülikooli õppima?
Minu vanemad olid mõlemad suured raamatusõbrad, ema loeb ohjeldamatult tänaseni. Siiani on meeles lapsepõlves külastatud Kuressaare linnus-muuseum ja Viljandi linnuse varemed ning sealne linnamuuseum. Tänapäevalgi tunnen neid õpilastega külastades ära mõningaid eksponaate.
Poliitikahuvi on ilmselt vanaisalt, kes tavatses “Ameerika Häält” kuulata.
Mida ütlete ajalooõpetajana, kas esimese iseseisvusperioodi Eesti riigi ja väejuhid tegid ka märkimisväärseid vigu? Kuidas suhtute näiteks perioodi, mida kutsutakse Konstantin Pätsi vaikivaks ajastuks?
Kahtlemata oli see periood väga keeruline ja otsuseid langetada polnud kerge. Tänapäev näitab, et valdavalt olid tolleaegsed otsused õiged. “Vaikiv ajastu” on ilmselgelt negatiivne nähtus, kuid üldist ajaloolist tausta arvestades olid diktatuurid sel ajal valitsevad – demokraatlikke riike Euroopas võis ühe käe sõrmedel üles lugeda… Selles suhtes polnud Eesti mingi erand. Kes teab, kuidas meie ajalugu oleks kulgenud ilma “vaikiva ajastuta”, võimalik oleks olnud ka hoopis mustem stsenaarium.
Kuivõrd on ajaloolist tegelikkust tabanud Eesti iseseisvuse sündi käsitlevad filmid “Nimed marmortahvlil”, “Tuulepealne maa”, “Detsembrikuumus” ning kuidas on nendele reageerinud noored?
Üldiselt on meie filmitegijad ajaloolist tausta jälginud üsna täpselt ja nuriseda pole põhjust. Mainitud filmid on ka põneva süžeega, panevad kaasa elama. Õpilaste seas on need populaarsed, vahel ikka küsitakse, kas need on tõepärased, ja täpsustatakse, mis aastal see või teine asi võis juhtuda.
Kas olete kohanud poisse või ka tüdrukuid mängimas rollimänge, kus nad kehastuvad nende filmide tegelasteks?
Otseselt ei ole. Ajaloo taaselustamine sündmusi läbi mängides on iseenesest huvitav mõte ja väärib kaalumist.
Kuivõrd olulist rolli on ajaloosündmused Teie suguvõsa ja Teie enda saatuses mänginud?
Võib öelda, et minu nii ema- kui isapoolset suguvõsa ei ole repressioonid eriti puudutanud, sest tegu oli lihtsate maainimestega. Vanaisa kodu, mis asus metsa sees, röövisid küll metsvennad korduvalt paljaks, kuid õnneks keegi viga ei saanud. Ema mäletas kooliajast metsavendade ähvardusi pioneerid üles puua ja hirmu sellega seoses — koolis pidid ju kõik pioneeriks astuma.
Stagnatsiooniaastatesse jääb minu kooliaeg. Mäletan kaubapuudust ja süvendatud vene keele õpet. Üsna vara hakkasin koguma riigivastaseid anekdoote ja nalju.
Kui palju osalesite ise ajaloosündmustes, mis tõid Eesti riigile taas iseseisvuse?
Minu abikaasa osales Balti ketis, ise olin sel ajal väikelapsega kodus. 1991. aasta 19. ja 20. augustil elasin sündmustele kaasa raadio ja televisiooni vahendusel.
Enamik Eesti riigi taasloojaid elab õnneks praegugi meie keskel ja nad on ka poliitiliselt aktiivsed. Kas see muudab ajalooõpetajate töö kergemaks või keerulisemaks?
See kergendab ajalooõpetaja tööd, võimalik on lugeda või kuulda nende arvamusi, mälestusi ja neid ka õpilastele edastada. Viimastel aastatel on kooliraamatukokku jõudnud DVD-d “Sinine, must ja valge”, “Balti tee”, “Laulev revolutsioon” , mis toovad välja erinevaid vaatenurki toimunule ja mitmekesistavad ajaloopilti.
Olete vahel endalt küsinud, et kas me sellist Eestit tahtsimegi?
Eks see oma riigi ihalus oli üks ilus unistus, viimane, teadagi, erineb reaalsusest. Kahtlen, kui täpselt üks või teine isik üldse midagi kindlat oskas tahta. Kindlasti ei saa soovida, et unistus ja tegelikkus täpselt kattuksid — üks on ideaal, teine reaalne praktika. Kuna tegemist on meie endi riigiga, siis virisemine pole vastus ja kehtib kõnekäänd “Kus viga näed laita, seal tule ja aita”. Palju sõltub ka riigi enda kodanikest: kui riigis käib valimas vaid pool valijaskonnast, siis on rahvaesinduse koosseis ilmselt erinev sellest, mille oleks valinud 80 või 90 protsenti hääleõiguslikest.
Ajalooline Tõde on tegelaskuju Juhan Smuuli näidendis “Kihnu Jõnn”. Kuivõrd selline „tegelane” eksisteerib aga ajalooteaduses tegelikult või peab igaüks oma ajaloolise tõeni ise jõudma?
Ajaloolises tões eksisteerivad kindlad faktid. Juhan Smuul kindlasti jälgis Kihnu Jõnni loos ajaloolisi fakte, kuid materjali vähesuse tõttu kasutas ka oma fantaasiat. Näidend on tema tõlgendus Kihnu Jõnnist, mis võib olla üsna tõelähedane.
Ka ajaloos on sageli probleemiks erinevad tõlgendused. Inimesed kipuvad asjadest aru saama ikka läbi isiklike tõekspidamiste ja elukogemuse, seeläbi toimubki ajaloo lahtimõtestamine. Ajaloolised faktid võib ju koolis pähe tuupida, kuid tegelikult saab õpilane sündmustest aru näiteks hoopis oma vanaisa elust uurimistööd kirjutades või “Tuulepealse maa” tegelaste saatust jälgides.
JAAN LUKAS
