Pealkiri “Kappan kaugele” on laenatud kasakateemalisest laulust, mida Henn-Kaarel Hellat noorsõduripõlves koos teenistuskaaslastega rivis marssides laulda üürgas. Põhiosa raamatust kolmele armeeteenistuses veedetud aastale pühendatud ongi. Ent algab sündmustik siiski sellest, kuidas 18-aastane Henn-Kaarel 1950. aastal, kohver käes, bussiraha puudusel jalgsi Viljandist Tartusse jõuab ning peatselt tänu lahke sugulase abile Tartu Linna TSN Täitevkomitee Peaarhitekti Projekteerimis-Geodeetilisse Büroosse maamõõdutöölise ehk rahvakeeli latipoisina tööle sai.
Seda bürood ei juhtinud keegi muu kui legendaarne arhitekt Arnold Matteus, keda jõgevlased võivad hea sõnaga meenutada kui Suure tänava äärse pangamaja (selle, kus praegu on Hansapanga kontor) projekti autorit, Hellat aga kui suurepärast ülemust, kes harva häält kõrgendas, ent vajaduse korral end diskreetselt ja muhedalt maksma pani.
Nii kummaline kui see ka pole, viis esimene komandeering latipoiss Henn-Kaarli üsna tema praeguse elukoha lähedale ? Umbusisse, kus oli vaja välja mõõta uue koolimaja ehituskrunt. Kõige ebameeldivamana mäletab ta aga paraku Jõgeva-komandeeringut: eaka ja ülipõhjaliku insener-geodeet Johannes Maadra juhendamisel tuli tal osaleda terve praeguse Suure tänava ülesmõõtmisel. Ebameeldivaks tegi Jõgeval viibimise asjaolu, et oli sügis ning tööd tuli teha vihma ja pori trotsides, aga ka see, et vaba aega polnud millegagi sisustada.
Kohapeal, st Tartus tuli Henn-Kaarlil aga osaleda kahes üsna omapärases ettevõtmises: kesklinna tollal veel ilmestanud Vanemuise teatri varemete ja ülikooli peahoone ülesmõõtmises. Esimese töö ajendiks oli ilmselt plaan teatrihoone sõjaeelsel kujul üles ehitada, mis aga teatavasti teostamata jäi.
Kellele geodeesia- ja maamõõduvaldkond huvi pakub, leiab Hellati raamatust üsna üksikasjaliku ülevaate, kuidas sel alal enam kui pool sajandit tagasi asjad käisid. Kes selle valdkonna vastu ükskõikne, võib jälgida ühe nõukogude asutuse töö- ja seltsielu ning ühe nooruki iseseisvumise lugu.
Venemaal jäi käimata
Nõukogude armees veedetud aastate 1951-1954 kirjeldus pakub kindlasti hulga äratundmisrõõmu (või -kibedust?) neile, kel endal samalaadsed kogemused olemas. Moskva oblastis alanud, Saraatovi oblastis jätkunud ja Koola poolsaarel lõppenud armeeteenistuse juures häiris Hellatit kõige rohkem see, et tema enda tahtest ei sõltunud peaaegu mitte midagi. Sellele vaatamata pole tema tollased mälestused kirja pandud sugugi nii mustades toonides, kui temasuguse humanitaari puhul võiks oletada.
“Minu puhul läks sõjaväeteenistus teatud määral isegi asja ette,” tunnistas ka Henn-Kaarel ise. “Vähemasti õpetas see mulle, et igast olukorrast on võimalik välja tulla. Tõsi, tülpinumat inimest kui mina viimasel armeeaastal on raske ettegi kujutada.”
Need poisid, kes kaheksaks kuuks tänapäeva Eesti kaitseväkke vene kroonuga võrreldes luksuslikesse tingimustesse aega teenima minna ei taha, on aga Henn-Kaarli meelest suisa nannipunnid.
Meenutuste kirjapanekul ? aga sellega on Henn-Kaarel Hellat tegelenud juba mitu viimast aastat ? on kirjanik püüdnud abi otsida oma kaasaegsetelt.
“Tahtsin “Kappan kaugele” käsikirja kallal töötades külastada oma Matteuse büroo aegset otsest ülemust Uno Hermanni, ent jäin hiljaks: insuldi üle elanud, polnud temast enam mälestuste heietajat. Ning peagi lahkus ta siit ilmast jäädavalt,” ütles Henn-Kaarel Hellat. “Pidasin väikest viisi plaani ka Venemaal ära käia, ent asjadega paremini kursis olevad isikud ei pidanud seda arukaks: mu Koola poolsaare teenistuskoha T?alm Pu?ka juures lahepõhjas puhkab ju Kurski-nimeline allveelaev, mistõttu võõraid sinnakanti ei lasta. Ka Saraatovi oblastis asuvasse Engelsisse polevat lihtne pääseda.”
Teraapiline toime
Henn-Kaarli järgmine meenutusteraamat, mille kirjutamiseks ta Tartu Kultuurkapitalilt juba stipendiumigi saanud, kannab tööpealkirja “Templis ja tavernis”, mis esimese poolega vihjab teadustemplile ehk ülikoolile ja teise poolega Tartu arvukatele kõrtsidele, kus käis kultuurirahva vilgas seltsielu.
“Juba “Kappan kaugele” kokkupanek osutus ettearvatust tunduvalt raskemaks, järgmise raamatu kirjutamine saab aga kindlasti olema veel vaevarikkam, sest tahan paljude veel elus olevate kursusekaaslaste ja sõpradega toonased asjad üle rääkida,” ütles Henn-Kaarel.
Küsimusele, kas see, et paljud asjaosalised veel elavate kirjas, teda mälestusi kirja panemast tagasi ei hoia, vastas ta eitavalt.
“Olen ennast küllaltki leebeks häälestanud ega kavatse kellelegi kätte maksta,” ütles Henn-Kaarel. “Need, kes mulle ülikooli õigusteaduskonnas “kanna peale” astusid, on aga nüüdseks juba manalateele läinud.”
Meenutuste kirjapanekul on Henn-Kaarel Hellati sõnul teatav teraapiline toimegi. Nii saab mälus inventuur tehtud: see, mis hingele koormaks kogunenud, maha pandud, see aga, mis tühiseks osutunud, üle parda visatud.
Äsjailmunud meenutusteraamatut kavatseb Henn-Kaarel esitleda küll, aga paraku mitte kodulinnas, vaid Tartu ja Tallinna kirjanike majas ? esimeses 29. märtsil kell 16 ja teises 5. aprillil (kirjaniku sünnipäeval!) kell 14.
RIINA MÄGI
