Sooja ja valge ajaga on kõik helkurid nii sügavale kapisahtlisse kadunud, et need ei taha ega taha sealt kuidagi ülespoole teed leida. Kuidas siis muidu neid nii harva kohtab.
Kui linnas ringi vaadata, siis enamikul jala kõndivatest inimestest pole vähemasti päevasel ajal kusagil helkurist midagi näha. Võib olla õhtul on ehk rohkem? Tegelikkus seda oletust ei kinnita. Vaid üksikutel õhtupimeduses liikujatel ripuvad turvatähekesed nähtaval kohal.
Hoopis hull on lugu jalgratturitega. Mida arvata mustas riietuses jalgratturist, kes kihutab hommikul veerand seitsme paiku Jõgeva linnas nagu viirastus, ei ainsatki märki mingisugustestki helkivatest detailidest riiete küljes, rääkimata jalgratta tuledest! Kes teie eludest, lugupeetud jalgratturid, rohkem peab hoolima? Autojuht kindlasti, vastate südamerahus! Aga kui autojuht teid parimagi tahtmise korral lihtsalt ei näe?
Pikad ja pimedad sügisõhtud ja –hommikud on käes. On aeg kraamida oma sahtlitest välja kõik helkurid ning need mantlite-jopede külge riputada. Ikka sellepärast, et ka pimedas nähtav olla!
16. oktoober 2012
