Helju Sihver on Jõgevamaa muinsusi kaitsnud 35 aastat. Nüüd naudib ta juba poolteist aastat pensionipõlve ja on paras hetk möödunule tagasi vaadata.
Kuidas sattusite sellele tööle, milline on Teie eriala, kas arheoloogia, ajalugu?
Muinsuskaitses töötasin alates 1972. aastast, nimetused on muutunud, kuid töö on olnud sama. Kultuuritööl olen töötanud alates 1959. aastast, kui minust sai Torma rahvamaja juhataja. Samal aastal ka abiellusin, hiljem töötasin Jõgeva kultuurimajas ja raamatukogus, õppima läksin hoopis bibliograafiat, kuid see eriala viidi Tartust Tallinna üle ja kui jäin teist last ootama, jäigi mul kõrgkool lõpetamata. Praegugi on dokumendid veel ära toomata.
Olite 20 aastat tagasi, kui muinsuskaitseliikumine Eesti lipu välja tõi, Jõgevamaa Muinsuskaitse vaneminspektor. Mida see aeg Teie jaoks tähendas?
Minu jaoks, ma arvan, meie kõigi jaoks, kes me oleme sündinud eelmises Eesti Vabariigis, oli see muutuste aeg, kui sinimustvalge uuesti lehvima hakkas, tuttav ja väga hea tunne. Tulid meelde varajane lapsepõlv ja isa sõnad, et punaste võim ei saa püsima jääda, et tema silmad uut Eesti Vabariiki ei näe, aga meie, lapsed, kindlasti näeme.
Millal, kus ja kellena Te sündisite? Rääkige oma vanematekodust.
Olen sündinud 1937. aastal Voore vallas Tuulevere külas Tõnsu talu peretütrena. Vanemad rõõmustasid tütre sünni üle, sest poeg, tulevane peremees, oli juba olemas. Õde sündis kolm aastat hiljem. Mäletan seda suurt töötegemist, kui isa ja ema rühkisid hommikust õhtuni. Ka meid, lapsi, pandi tööle. Pidime vennaga karjas käima ja teisi talutöid tegema.
Tagantjärele mõeldes polnud see ei raske ega halb. Isa oli väga nõudlik, ta tahtis, et tema kari varem väljas on kui naabrite oma. Ema oli Vargamäe Krõõda moodi. Tegi tööd, ei tõstnud kunagi häält. Oli nagu haldjas ja hoidis meid väga.
Ja siis tulid kolhoosid?
Peale 1949. aasta küüditamist läks ka meie talu kolhoosi. Ei olnud enam see elu, mis oleks olnud siis, kui Eesti Vabariik oleks edasi kestnud. Täiskasvanutel oli hirm ja talumaksud, meie, lapsed, ei osanud nendest muredest õieti aru saada. Tundsime vennaga isegi rõõmu, kui suur kari väravast välja aeti, meie ei pidanud ju enam vara karjaga välja minema, me ei saanud sellest aru, miks ema ja isa olid murest murtud.
Mis edasi sai? Kas vanemad rääkisid ka lastele, mida nad elust arvasid?
Ema rääkis vähem, ta kartis. Isa ja tema õetütar, nemad ikka rääkisid, et no see punaste valitsus siia Eestimaale ei saa küll jääda.
Isa suri, kui ma olin 18, aga Linda-tädi, ta oli pisike naine, nii julge oma arvamistes ja ütlemistes, suri alles kolm aastat tagasi 103 aastaselt, tänu temale on mul palju väärtushinnanguid just niisugused, nagu nad on.
Millal see juhtus, et põlvkonnad üksteisest lahutati ja ühiskond hakkas perekonna asemel noori kasvatama?
Oleneb perest, mina pole seda tundnudki. Meie suguseltsis on suur ühtehoidmise tunne. Oleme kogu aeg olnud koduga seotud. Lapsepõlv oli kindel ja turvaline, ilus uus maja ehitati, see sai just 1940. aastal valmis. Ema ja isa olid mõlemad olemas, oli oma kodu. See kõik lihtsalt oli, siis ei osanud seda hinnatagi, see oli loomulik. Palju asju olen mõelnud alles nüüd, tagantjärele, mis kõik oleks võinud olla, kui seda vahepealset 50 aastat poleks olnud.
Te ei astunud komsomoli?
1952. aastal olin 14-aastane, käisin Leedimäe koolis ja olin klassi organisaator. Olin ainuke oma klassist, kes teadlikult komsomoli ei astunud. 15-aastaselt läksin Mustvee Keskkooli, ka seal olid niisugused õpetajad, kes austasid seda, et mul olid põhimõtted.
Nii et Teid ei kiusatud selle pärast taga?
Huvitav, aga mind pole tõesti taga kiusatud. Ega mind kodus ei keelatud, kõik olid ära hirmutatud, Voore vallas oli küüditamist nii palju, et inimesed hirmust astusid, ma tagantjärele imestan ise ka, et kuidas ma üksinda ei astunud. Lapsed ju eriti ei juurelnud, õpetaja käskis ja nemad astusid.
Mina pole aga kõiki käske kunagi täitnud. Hakkasin oma peaga mõtlema ja see, mis räägiti, tundus vale. Need väärtushinnangud, mis mina olin kodunt kaasa saanud, olid teised. Mind ei keelatud ega kästud, aga ma teadsin, et kui oleksin komsomoli astunud, oleksin tundnud, et olen sisimas reetnud oma ema või isa.
Sama sõltumatuks jäite ka hiljem?
Mingit erilist ahistamist pole ma küll kunagi tundnud, rääkisime kultuuriosakonnas vabalt, oma arvamusi olen ma alati öelnud. Austan Hilja Toomet, kes oli meil osakonna juhataja. Ta tuli raamatukokku ja hakkas mulle rääkima, et ma mõtleksin tuleviku peale ja võiksin parteisse astuda. Ma keeldusin, öeldes, et mul on omad põhimõtted. Ja ta leppis selle vastusega ega rääkinud sellest rohkem. Hiljem kutsus ta mind veel kultuuriosakonda tööle.
Mina neid versioone ei usu, et keegi läks parteisse sellepärast, et riigikorda Eesti kasuks muutma hakata, et keegi läks midagi päästma. Eks nad läksid tuusikuid saama, kortereid ja paremat töökohta tahtma. Ma ei põlga neid inimesi. Elu oli vaja elada, osad olid lihtsalt karjeristid, selliseid on ka praegu.
Mida tundsite siis, kui Eesti hakkas vabanema?
Mida ma tundsin? See oli nagu uskumatu. Suurt rõõmu tundsin.
1987. aastal oli Jõgevamaal kolmepäevane üleriigiline muinsuskaitsetöötajate seminar. Laulsime seal spontaanselt “Saa vabaks, Eesti meri” ja üks Paide inspektor, punaveteran, tuli ja ütles mulle: “Helju Sihver, kas te mõtlete ka, mis siin praegu toimub?”
Me lihtsalt tundsime rõõmu, kõik tõusid püsti ja laulsid. Vabadusetahe oli kõigil olemas. Öösel võttis Mart Laar noored mehed kaasa ja nad raiusid Kuremaal von Oettingenide kabelihoone võsast välja. Hommikul läksime vaatama — hulk tööd oli ära tehtud.
Kas ka Teie töö muutus, kui teine riik tuli?
Varem olid mälestiste kaitses esmatähtsad ühishauad ja lahingupaigad.
Haudade vastu mul polnud midagi, eks nad kõik olid kellegi isad, pojad ja vennad, surnutega ju ei sõdita enam.
Eesti vabanedes läks rõhk Vabadussõja mälestussammaste taastamisele. 1987. aastal hakkasid asjad juba muutuma, Jõgevamaal tekkisid muinsuskaitseseltsid Palamusel, Põltsamaal, Jõgeva vallas, Tormas, Kodaveres jne. Tänu neile seltsidele hakati tähelepanu pöörama kõigile kalmistutele, ja punaste kivid, mis polnud hauatähised, võeti kaitse alt maha. Tähelepanu pöörati kultuuripärandile: ajaloo-, kunsti-, arheoloogia- ja arhitektuurimälestistele.
Millised on olnud Teie kokkupuuted kirikuga, olgu siis muinsuskaitseinspektorina või koguduse liikmena?
Kirikuga olin seotud nii tööülesannetega kui ka perekonna tõttu. Hoides muinsuskaitseinspektorina käes Torma kogudusele kuuluvat peekrit, mõtlesin ikka sellele, et samast peekrist on pakutud armulauasakramenti mu vanaemale ja vanaisale.
Olen pärit usklikust perest ja olin alati kirikus käinud. Stagnaajal teatud inimesed aga vist ei tohtinudki kirikus käia ja siis, kui lipud vahetusid, tormasid kirikusse ka need, kes lehvitasid enne punast lippu. See oli minu jaoks imelik. Ma teadsin täpselt, kes olid kirikuinimesed ja kes mitte. Siis oli väga õõnes tunne, et kuidas küll nii ruttu saab värvi vahetada.
Olete perekeskne inimene. Kas näiteks jõule on Teie kodus alati ühtemoodi peetud?
Kui inimesed ütlevad, et nad ei tohtind ega saanud jõule pidada, siis ma ei saa nendest aru. Meie tõime abikaasaga 1959. aastast alates, kui abiellusime, igal aastal jõulukuuse tuppa ja ehtisime ära. Lapsed käisid koolis, meie tööl ja midagi ei juhtunud.
Mis tunne Teil oli, kui peeti vastumeelseid pühi?
Oktoobripühadel ja maipühadel oli kohe käsk, et pidid osa võtma. Õnneks olime abikaasaga noored ja meile meeldis üritustel käia. Käsk ise ei meeldinud, aga kodunt välja minek väga ebameeldiv ei olnud. Sai ju tantsida, olid esinejad, see kompenseeris asja ära. Esimene osa sai kõrvust mööda lastud.
Kuidas oli valimistega?
Valimas ma käisin, olin isegi valimiskomisjonis. Tegelikult polnudki ju kedagi valida, aga valimiskomisjonis pakuti apelsine ja mandariine. See oli sunduslik ka, sellega juba oleks töö juures pahandusi olnud, kui oleks jätnud valima minemata.
Mis siis ikka oleks juhtunud, kui keegi poleks läinud?
Kui massiliselt poleks läinud, poleks ehk midagi olnud, aga nii me ei osanud vist tookord mõelda. Tavaliselt käis perekonnast üks inimene, laskis kõikide paberid kasti. Kui keegi poleks läinud, poleks midagi saanud teha.
Valimistepäev oli aga kujundatud nagu pidupäevaks, puhvetis pakuti defitsiitset kaupa, apelsine, viinereid ja peenemaid napse.
Koputajaametit teile vist ei pakutud?
Igas kollektiivis olid koputajad, kultuurisüsteemis kindlasti ka, tagantjärele ma imestan, et me rääkisime ju küllalt vabalt ja midagi ei juhtunud. Mind kusagile välja ei kutsutud, nuhi ametit mulle ka ei pakutud. Ühele kolleegile pakuti, ta naeris suure häälega ja rääkis teistele, et kaks päeva anti mõtlemisaega. Kahe päeva pärast teda muidugi enam välja ei kutsutud, rohkem ei pakutud, küllap keegi kandis ta suhtumise ette, kuhu vaja, ja leiti keegi teine. Põhimõtteid ja väärtushinnanguid ei saanud jalge alla tallata, kui ise ei lasknud.
Mida nõukogude-aja ebanormaalsustest veel välja võiks tuua?
Kaupluste järjekorrad! Huvitav, et nüüd mõned neid ei mäleta. Ei saanud tütrele talvemantlit osta. Mitte sellepärast, et raha polnud, aga mantlit polnud!
Mina olin ju kultuuritöötaja, mul polnud midagi vastu pakkuda. Teised, kelle amet ja töö võimaldas müüjale midagi vastu anda, said kaupa kergemalt leti alt.
Nüüd mõtlen, raha on küll vähe, aga ma saan minna poodi ja osta, mida tahan. Kui mul raha pole, siis korjan selle või olen ilma, aga ma ei pea müüja ees vingerdama! Isegi kempsupaberit ei olnud üldse, seda ei saanud osta, kui tutvust polnud. Kui alandav see oli!
Kui esimest korda Soomes käisin, siis polnud mul kultuuriväärtusi aega vaadatagi, vahtisin kauplusi, et letid olid täis. See oli nagu maailmaime! Kuidas kõik see on inimestel meelest ära läinud? Pärast rahavahetust 1992. aastal oli Eestis imeline vaadata: kohvipakid olid vabalt letil!
Kas me oleme selle vabaduseajaga, mis meile seni on antud, jõudnud piisavalt palju ära teha?
Siis, kui Eesti riik oli taastatud, mõtlesin endamisi, et kas nüüd saame kauem vabad olla. Kartsin seda 20 aastat. Nüüd on see möödas ja hirm hakkab tagasi tulema. Mäletan, kui isa rääkis, kuidas taludes hakati uuemaid masinaid kasutama ja kõik läks paremaks, kui olime 20 aastat iseseisvad olnud. Olime tookord Soomest ees. Kus me oleks täna, kui vahepeal poleks olnud seda okupatsiooni ….
Nüüd, kui vabaks saime, mõtlesin ja ka ütlesin, et kas saame jälle 20 aastat vabad olla. Alguses läksid need reformid, ärastamised ja erastamised, jõudsalt, ja siis jäi kõik seisma. Müüd saab rikas rikkamaks ja vaene muutub vaesemaks. Kurb, et meil ei teki tugevat keskklassi, kes oma eluga kenasti hakkama saaks.
Ära ei kao see eesti rahvas aga küll mitte. Kui me kõik oleme üle elanud, siis me ei kao. Selle väljasuremise jutuga hirmutatakse meid liialt. Mul on olnud viimasel ajal palju aega lugeda ja ma ei mõista, mis just halba võimendatakse?
Kuidas olete pensionärieluga rahul, kas on nüüd palju vabadust, et tegeleda vaid meeldivate asjadega?
Jah, olen küll rahul, mulle on vabadus alati meeldinud! Kui lapsed oma peredega külla tulevad, mul on nende jaoks aega. Sõpruskond ja pere on mulle väga tähtsad, meie suguselts on väga kokkuhoidev. Kui lastel ja nende peredel läheb hästi, siis on ka meil abikaasaga kõik hästi. Mul oli huvitav töö ja kolleege on igast maakonnast, paljudega suhtlen siiamaani. Igav küll ei ole.
Kas Teil on midagi oma elu jooksul ka kahetseda, mida teeks praegu teisiti?
Oleks aeg olnud teine, oleksin saanud rohkem õppida. Kui me Leedimäe kooli lõpetasime, läksin mina ainukesena Mustvee keskkooli, kõik teised läksid kuskile, kust said stipendiumi või läksid nad otse tööle. Keskkool oli tookord tasuline.
Meie peres, eriti emapoolses suguvõsas väärtustati haridust väga ja kui poleks tulnud okupatsiooni, oleksin ma kindlasti saanud hea hariduse.
JAANIKA KRESSA
