Sel nädalal alustas Puurmani mõisakooli direktorina tööd Helina Amur, kes on ka ise Puurmani kooli vilistlane. Olles maakohast pärit, elades praegugi maal ning kasvatades talus hobuseid, leiab ta, et maaelu ta linnaelu vastu küll välja ei vahetaks. Teisalt on maaelu tänapäeval ka palju muutunud – naljalt seapõrsast või lehma talu kõrval enam ei näe.
Helina Amur, kes elab talumajas Põltsamaa ja Puurmani vahel asuvas Pikknurme külas, kuue kilomeetri kaugusel Puurmani keskusest, on 2003. aastast alates töötanud õpetajana, sealhulgas kümme aastat õpetajana Puurmani koolis, kus ta alustas nüüd tööd direktorina.
Alguses erilist plaani õpetajaks saada tal polnudki, pigem tõmbas veterinaaria. Päris lapsena unistas ta aga hoopiski inglise keele tõlgi ametist.
„Õpetajate seminari Tartusse läksin peamiselt sellepärast, et pärast keskkooli lõpetamist tuli teha mingisugune valik, kuhu minna edasi õppima. Kandideerisin küll ka Eesti maaülikooli, mis tollal kandis veel Eesti põllumajandusülikooli nime – maastikuarhitektuuri erialale. Sain sinna ka sisse, aga valisin siiski Õpetajate Seminari ja omandasin õpetajakutse. Minu keskkooli lõpetamise aeg 1990. aastate lõpus oli niisugune kummaline aeg, kus keskkooli lõpueksamid asendusid riigieksamitega.
Kui enne riigieksamite tulekut valiti keskkooli lõpueksameid selle järgi, mida keegi parasjagu paremini oskas, siis tänapäeval valitakse lõpueksamid selle järgi, kuhu sa soovid edasi õppima minna, kuhu soovid kandideerida. Teatud erialadele ei saa kandideerida, kui pole teatud eksameid tehtud. Kuna valisin endale lõpueksamiks bioloogia asemel matemaatika, siis tänu sellele, et ma polnud teinud bioloogiaeksamit, ei saanud ma minna veterinaariat õppima, mis oleks olnud minu südamesoov,“ rääkis Helina Amur.
Kust pärit olete?
Olen pärit Laeva vallast, kõigepealt läksin õppima Laeva põhikooli. See oli veel aeg, kui põhikool oli 8-klassiline – kui ma kooli lõpetasin, oli sellest saanud juba 9-klassiline kool.
Elasin lapsepõlves talukohas, nii et maatöö ja maaelu on mulle väga tuttavad. Meil oli talu, kus tuli teha mitmeid töid, kasvatasime loomi. Kui vanemad hommikul tööle läksid ja lehma karjamaale viisid, siis minu ja venna ülesanne oli suvel lehm lõunaajal karjamaalt koju tuua.
Pärast põhikooli lõpetamist õppisin edasi keskkoolis Puurmanis. Kui mina gümnaasiumis käisin, siis polnud Puurmani mõisahoonet veel renoveeritud. Kooli hakati remontima alles hiljem – siis, kui siia õpetajana tööle asusin.
Millest tulenes soov minna õppima hoopis veterinaariat?
Veterinaaria teema on mulle alati väga meeldinud ja südamelähedane olnud – olen maainimene ja kasvatan ka ise praegu loomi. Olen talus elanud ja loomapidamisega tegelenud juba sellest ajast, kui mehele läksin ehk juba paarkümmend aastat. Kasvatame hobuseid, kuid oleme rohkem hobikorras talupidajad – me ei tegele loomapidamise või viljakasvatusega. Pigem peame hobuseid hobi korras – hetkel on meil kokku kaheksa hobust. Alustasime ühe hobusega. Praegu enam nii aktiivselt hobuste aretusega ei tegele kui varem.
Kuidas on Teie elu läinud nii, et Te pole linnastunud – kolinud elama Tartusse või Tallinnasse?
Ma ei ole kunagi tahtnud elada linnas. Elan maal, olen kogu elu tahtnud maal elada. Ja olen väga rahul, et mu elu on niimoodi läinud, et ma saan maal elada ja sellega tegeleda, mis mulle meeldib – kasvatada hobuseid ja töötada koolis.
Eluga Puurmanis võib praegu küll rahule jääda – kool on alles jäänud ja elu pole siin sugugi hääbumas – olen ka kuulnud, et siia tuleb varsti pakiautomaat ja rajatakse tanklat. Nii et on positiivseid arenguid. Tuleb rahule jääda, oodata ja vaadata, ehk lähevad asjad paremaks.
Maakohas elamine on muutumas. Järjest rohkem muutub populaarseks mahetootmine, juba peetakse ise kanu, oma põllulapil kasvatatakse porgandit ja kapsast. Kanade pidamine on järjest levinum – peame ka ise oma talus kanu.
Mulle meeldib Puurmani juures see, et Puurmani on ikkagi maakoht – see ei ole linn. Kool ja loss on olnud siin alati küla keskuseks. Puurmani mõis on justkui kogukonnakeskus. Puurmani loss on Puurmani firmamärk.
Kas õpetajana tööd alustada oli raske?
Õpetajana töö raskus seisneb selles, et õpetajatöö on niivõrd intensiivne – intensiivne ja sunniviisiline suhtlemine. Kui tund algab, siis pole kusagile pääsu – tuleb kogu aeg suhelda ja see võib päeva lõpuks päris ära väsitada. Peale selle veel tundide ette valmistamine ja muu, mis õpetajatööga kaasneb.
Olen Õpetajate Seminaris saanud ikkagi väga hea aluspõhja ja ettevalmistuse selleks tööks.
Õpetajaks õpe kestis neli aastat, teisest aastast alates oli palju praktikat – toimusid analüüsid, pandi rõhku metoodikale. Tundi andes oli juhendaja juures, kes nõu andis. Õpetajate seminaris õppisin ajal, kui seminar liitus Tartu ülikooliga. Tänapäeval enam seda kooli pole, selle asemel on haridusteaduskond.
Võin olla ainealaselt väga kõva tegija, aga õpetajaks saada pole lihtne – õpetajaks saadakse alles aastatega. Ühtset ja ühest õpetust pole, kuidas inimesest koolitada õpetajat. Iga inimene, kes tahab õpetaja olla, peab leidma üles oma õige tee.
Õpetaja töö ei ole lihtne. Kui mõni arvab, et õpetaja on kella kolmest päeval vaba, siis nii see päris pole. Vahel võtad tööd ka koju kaasa – öösel läheb uni ära, mõtled tööasjade peale ka kodus olles. Laste mured tulevad koju kaasa, ja lastel on väga palju muresid – nad on närvilisemad. Samal ajal näeme, et ka täiskasvanud on tänapäeval närvilisemad – öeldakse üksteisele halvasti, käitutakse halvasti. Kogu see närvilisus jõuab otsapidi ka lasteni.
Õpetaja töö läheb selles mõttes järjest raskemaks. Raskus seisneb selles, kuidas tekitada lastes huvi. Tänapäeval räägitakse palju ka sellest, kuidas lõimida erinevaid aineid – kuidas matemaatika ja loodusõpetus omavahel seotud on?
Õpetaja peab samas kogu aeg ka ajaga kaasas käima. Järjest rohkem veedetakse aega internetiavarustes. Küsimus on aga selles, kuidas nutiseadmeid ja arvuteid mõõdukalt kasutada – ei saa öelda, et nutiseadmed ja arvutid on kurjast.
Kuidas mõjus Teile kevadine distantsõpe?
Kindlasti oli väga palju ka neid õpetajaid ja õpilasi, kes jäid distantsõppega rahule. Kõige suurem probleem oli see, et osadele lapsevanematele tuli niivõrd palju koormust juurde, et distantsõpe mõjus väsitavalt pigem vanematele. Gümnaasiumi ja põhikooli lõpuklasside õpilased said distantsõppega paremini hakkama, kuid oli ka neid, kes jätsid asjad viimasele minutile.
Minu tööpäev algas distantsõppe ajal kell kuus hommikul ja lõppes kell kümme õhtul. Töökoormus kasvas kohati ikka mitmekordselt.
Kas maakoolis saaks anda rohkem ka looduslähedast ja maalähedast haridust?
Tänapäeva lapsed, olgu nad linna- või maalapsed, on maaelust ikka väga kaugel. Meile tundub see nii elementaarne, et hobuse laps on varss ja lehma laps on vasikas, aga tänapäeva lapse jaoks on see kõik jäänud nii kaugeks ja nad ei tunnegi lehma ega hobust.
Kui palju maalapsed näevad maal karjamaal lehma? Peamiselt pildi peal, looduses ei näegi. Ka hobuseid näeb tee ääres väga vähe. Millal näevad lapsed näiteks sellist looma nagu siga? Kui palju näevad tänapäeva lapsed lamba pügamist?
Maaelu on muutunud selliseks, et maalapsed ei näegi enam maal loomi – hobuseid, lehmi, sigu ja lambaid. Nad küll kuulevad, et lehmalt saame piima ja lambalt villa, aga reaalselt seda ei näe.
Maaelu ja linnaelu vahe on tänapäeval selles, et linnas on suuremad majad ja vähem loodust, aga tegelikult on maaelu ka juba selline, et kodus lehmi ja hobuseid ei peeta. Kui arvame, et maalaps peaks kõike teadma ja maaelu tundma, siis tegelikult pole maalaps siin enam eelisseisus.
Puurmani mõisakooli juures on küll suur park, kus saab jalutada, pargiloomi- ja taimi tutvustada, näeb oravat või siili. Puurmani kooli kõrval on ka jõgi, saab jälgida vee-elustikku.
Hämmastaval kombel on maaelu niimoodi muutunud, et pole enam vahet, kas elad maal või linnas.
Kas selle põhjuseks pole mitte intensiivne põllumajandus?
Kindlasti on maaelu muutumise põhjuseks ka see, et põldu harivad peamiselt suurtootjad, väikeettevõtjaid on põllumajanduses vähem kui varem. Õnneks on aga maal kõik põllumaad kenasti haritud ja hooldatud, me ei näe enam söötis põlde. Iseasi, kui palju hooldatakse põllumaad toetuste pärast ja kui palju põhimõtte pärast, maaelu arendamise pärast.
Positiivne on ka see, et maa on hinnas – maad tahetakse osta, kui omad kasvõi väikest metsatükikest, siis saad peaaegu iga kuu mõne kõne, kas tahaksite oma metsa müüa. Samas, enam ei saa osta talukompleksi, kus on nii taluhooned, maa kui ka mets – nüüd on maad ära tükeldatud ja müüakse talumaja koos väikse maatükiga või eraldi metsa- ja põllumaad.
Kas olete kunagi mõelnud ka poliitikasse minekule?
Poliitikast hoian eemale ja poliitikaga tegeleda ei taha. Kunagi osalesin küll kohalikku volikokku kandideerimisel, aga seda ei teinud ma sellepärast, et oleksin ise volikogu liikmeks soovinud saada, pigem soovisin aidata teatud inimesi volikokku pääsemisel.
Minu arvates on poliitika niivõrd väsitav – seda tuleb uksest ja aknast.
Millised on veel Teie hobid?
Tunnen huvi kunsti vastu. Kuna ma olen lisaks klassiõpetajale õppinud ka kunstiõpetajaks, siis aeg-ajalt vabal ajal ikka kunstiga tegelen – teen vitraaže. Kui vitraaži teed, siis millelegi muule ei mõtle. Tegu on väga spetsiifilise ja huvitava kunstivaldkonnaga.
Üks mind huvitav valdkond on ka erinevate rahvaste ajalugu – brittide, ameeriklaste ja itaallaste ajalugu. Olen vahel inglise keele tunnis rääkinud õpilastele rahvaste ajaloost.
Mõned aastad tagasi said tehtud ka mootorrattajuhiload ja ostsin ka tsikli. Otsustasin mootorrattajuhiload ära teha, sest mõtlesin, et kui ma edasi lükkan, siis ma neid ei teegi mitte kunagi.
Mis on meeles Puurmani koolist sellest ajast, kui siin ise õppisite?
Kui mina ise siin õppisin, siis oli kõigile õpilastele täpselt teada kogu mõisahoone ja kõigi selle ruumide lugu – millises ruumis oli krahvinna buduaar, kus oli riideruum, kus nn norskamise tuba, kus ballisaal.
Meenub, et meil oli üks vanem õpetaja, kes andis meile inimeseõpetust. Tema teadis täpselt rääkida lossi ajaloost.
Üks traditsiooniline üritus oli näiteks krahvi ja krahvinna valimine – ka minul õnnestus ükskord krahvinnaks saada, kui õppisin 10. või 11. klassis.
Tegu oli iga-aastase traditsiooniga, mida nüüdsel ajal kahjuks enam ei ole. Aga nüüd pole ka enam keskkooliastet Puurmani koolis.
Kooli kokkutulekul meenutatakse näiteks seda, kuidas kooli katuselt tuli omal ajal lund alla ajada – tänapäeval oleks vist täiesti mõeldamatu, kui õpilastel kästaks minna katusele lund lükkama, kooliaeda rohima, parki riisuma või muid töid tegema.
Puurmani koolis oli vanasti ka keskkooliaste ja siin sai teha isegi traktorijuhilube – sain ise kooliajal siin autojuhiload tehtud.
Vahepeal olin seitse aastat Puurmani koolist ära, kui töötasin Siimusti lasteaed-algkoolis. Kuigi ka Siimusti kool andis hea kogemuse ja sealt jäid head mälestused, on nüüd tore jälle Puurmanis tagasi tulla.
Siin on hästi tuttav ja kodune tunne – iga uks ja trepitagune on mulle tuttavad.
Helina Amur
Sündinud 13. aprillil 1980 Laeva külas. Abielus ja kahe tütre ema.
Hariduskäik
2015-2016 – Tartu ülikool, haridusasutuste juhtimise juriidilised, poliitilised ja majanduslikud alused
2006-2008 – Tallinna ülikool, inglise keel ja kultuur
2003-2005 – Tallinna ülikool, haridusteaduste magistrantuur
1998-2003 – Tartu ülikool, Õpetajate seminar, klassiõpetaja
1995-1998 – Puurmani keskkool
1987-1995 – Laeva põhikool
Töökogemus
2020 detsember-… – Puurmani mõisakool, direktor
2013-2020 – Siimusti lasteaed-algkool, klassiõpetaja ja inglise keele õpetaja
2003-2013 – Puurmani gümnaasium, klassiõpetaja ja inglise keele õpetaja
TAAVI KELDER
