Luulekogusid ja romaane avaldanud põltsamaalane Heldur Lääne debüteeris näidendiraamatuga „Kolm näidendit”. Esimese näidendi „Kalju lugu” peategelaseks on legendaarne Põltsamaa koolijuht Kalju Teras ja tegelasteks mitu teistki tuntud inimest Põltsamaalt ja kaugemaltki. Näidend „Saun” sisaldab ka väga valusat teemat, kuid saab ka nalja ja lõpp on õnnelik. Kõige suuremaks kordaminekuks peab Lääne ise kolmandat näidendit „Õhtusöök”.
Kuidas üldse tulid näidendid Teie loomingusse? Kas luule ja proosa loogilise jätkuna või pigem ootamatu inspiratsioonipuhanguga?
Küllap igaüks meist tahab end katsetada. Minu esimene kirjatöö oli ju filmistsenaarium koolipõlves, aga kui mu käest kord küsiti, et kas sa näidendit ei tahaks kirjutada, siis mõttesse see jäi ja teoks sai. Aitäh küsijale.
Esimene näidend „Kalju lugu“ algab Tallinnas toimuva klassikokkutulekuga ja võib arvata, et tegemist on humoristliku looga nagu samanimeline filmgi. Peagi hakkab aga tööle ajamasin ja selgub, et Kalju on tegelikult legendaarne Põltsamaa keskkooli direktor Kalju Teras. Mis andis mõtte sellise näidendi kirjutamiseks?
See on täiesti lahti kirjutamata ajajärk. Juba Pajusi valla raamatut koostades sai selgeks, et muinasajast teame rohkem kui paarikümne aasta tagusest. Ja paraku olid just lahkunud ka otsesed pealtnägijad. Sama mure oli Kalju looga. Ma ei pretendeeri dokumentaalsusele, aga kirjutatud faktid on siiski minupoolne tõde, sest ma mäletan veel neid aegu ja tegin ka enne kirjutamist intervjuusid. Seega midagi väga valet ju ka pole, aga see pole tähtis. Tähtis on see, kuidas me tollaseid olusid tänapäeval mõistame. Loodan, et oma kujutluspildi toob see lugu vanemale põlvkonnale kohe kindlasti, aga annab nooremale põlvele aimu, mida tema võib aastate pärast tänapäevast mõtelda.
Ehk võib Kalju lugu võtta kui kooliajaloohõngulist näidendit või koguni dokumentaalnäidendit?
Kindlasti on see ennekõike kooli lugu, aga nagu eelpool ütlesin, peaks ka paras ports tegelikke sündmusi sees olema. Midagi välja mõtlema ma ei hakanud ja kunstlikult ei loonud.
Kui palju on selles näidendis fantaasiat, palju tugineb see kunagistele dokumentidele, kooli õpetajate ja vilistlaste meenutustele?
Minu vaatevinklist vaadates on kõik nii nagu oli. Ajasin juttu ka teistega, kes võisid midagi meenutada ja peab ütlema, et need ajad tulid mu meeltesse mõneks ajaks täiesti tagasi. Pidin ainult maha kirjutama.
Kas võib öelda, et lugejad keskmisest ja vanemast põlvkonnast Põltsamaalt, ja ehk ka Jõgevamaalt tervikuna, saavad aru, et Kalju on Kalju Teras, Arno, kooli majandusjuhataja Arno Kull, kolhoosiesimees Peeter Pajusi majandijuht Peeter Meriläinen, Herbert kirikuõpetaja Herbert Kuurme, Elsa haridusminister Elsa Gretškina? Kuivõrd see loob näidendi lugemiseks ja mõistmiseks kaks tasandit?
Vist küll, aga teades tänapäeva andmekaitseseadust ja mõeldes veidi üldisemalt, see on ju aja käsitlus, mitte niivõrd kindlad tegelased, siis olen aru saanud, et see on mõistetav ka Põltsamaalt kaugetele inimestele. Rääkimata Põltsamaale hiljem kolinutest, kes samuti eriti neist asjust ei tea. Muidugi on vanematele avastamisrõõmu ja käivitab mõnegi meenutuse. Juba kogetud esimestest vestlustest peale raamatu trükikojast tulekut.
Kalju Terasest pole vist raamatut varem kirjutatud. Võimalik, et püüdsite seda lünka täita näidendiga?
Uurimisel selgus, et mitte ainult raamatut pole, vaid on ka väga vähe temaga seotut säilinud. Kuna olin tema juubeli ajal kooli aktuse juht õpilaste poolt ja veel mõnelgi sündmusel kohal, siis oli mul temaga ka isiklik kontakt. Rääkimata temalt ajalooteadmiste saamisest, seega julgesin loo ette võtta.
On teil juba teada või aimata, millist elevust Kalju lugu Põltsamaal tekitab? Võib see olla tõukejõuks ühisgümnaasiumi ajaloosse jätkuval ja ehk ka uuel moel süüvimisel?
Ei hakka ette ennustama. Kindlasti on inimesi, kes teda veel mäletavad, aga aega on juba päris palju möödunud, et ega seda aega suurem osa väga mäleta. Võib ka vaikse nostalgia esile kutsuda, aga ei midagi enamat.
Näidend „Saun” kannab salapeakirja külajant. Tegelikult on teemad väga tõsised, kuni suitsiidiplaanideni välja. Kuivõrd andis mõtte kirjutamiseks tänane ühiskond oma närvilisuse ja samas depressiivsusega?
Jah, just seda ma püüdsin veidike musta huumori aines kirjutada. Just sellepärast huumori vallas, et ei ehmataks, aga paneks mõtlema, et see on meil igapäevane probleem, mida tähelegi ei pane. Suitsiide on minu teada meil ju rohkem kui liiklusohvreid ja uppumisi.
See, et raamat näidenditega ilmus oktoobris, mis kuulutatud vaimse tervise ja suitsiidiennetuse kuuks, oli vist puhtalt juhus?
See on tõepoolest juhus. Ma kirjutan olulisemad asjad suvel ja need trükitakse sügisel. Pea kõigi minu raamatutega on nii olnud, seega seda seost ei ole.
Naisi on näidendis kujutatud piisavalt lõbusatena ja humoorikatena. Kuidas sellised tegelaskujud sündisid? Ehk kogusite inspiratsiooni Põltsamaal Hullava naise pubis?
Ea tõttu seda pubi ma polegi külastanud. Mind on hoopis naiste maailma müstika alati võlunud ja vastuolud, mis nad kohati minus ja minu loogikas esile kutsuvad. Seega püüdsin neid kujutleda osasse, mis peaks olema tänapäeval täiesti aktsepteeritav, aga mulle huvitav maailm. Nii ma improviseerisin.
Kuidas tekkis mõte näidendisse põimida sisse oma luuletused?
Lihtsalt sellepärast, et luuletusi peetakse millegipärast väga kõrgeks kunstiks, millega kõlbab aktusi kaunistada. Tegelikult on ju luule keele igapäevane osa ja selles saab lühidalt ja väga hästi omi mõtteid väljendada. Nii arusaamise kui emotsiooni osas korraga. Kuidagi võõrdunud oleme riimist ja sõnade pakkimisest lühidasse ja täpsesse vormi. Ometi on ju meie eeposki luulekeeles kirjutatud.
Millise maitseelamuse saab lugedes Teie kolmandat näidendit „Õhtusöök”?
Piprase argipäeva. See on teema, mida on kõik ajastud pidanud lahendama ja ka jäävad lahendama. Loodan siiralt, et minu versioon käivitab igaühe mõtted, kuidas temal endal. Just see, millest kirjutan raamatu tagakaanel. Kuule oma tegelaste hääli kõrvus, näe just neid dekoratsioone, mis sinu laval ja tunne neid omi ning ehtsaid tundmusi.
Arvan, et „Õhtusöök“ on kolmest kõige tõsisem mõttelt ja küpsem ka näidendi mõttes. Seda saab interpreteerida väga erinevalt ja see vist peakski näidendi mõte olema. See on ju ainult tekst, mis laval on alati tegijate nägu. Ja arvan veel, et tõsisemaid lugejaid haarab see lugu ka kõige rohkem. Oma teema pärast. Kass ja koer köögis, nii ma kirjutama asudes mõtlesin ja siis tuli Romeo ja Julia meelde ja ma ainult kirjutasin. Lõpuks saigi söök valmis.”
Miks on pealkirjaks „Kolm näidendit lugemiseks”? Kas lavastamise väldite täielikult?
Oleks tegu päris näidendi tekstidega, siis oleks neid raske lugeda. Ma lihtsustasin lugemise hõlbustamiseks. Seega näidendi vormis proosalood. Eks see meie elu ju ka mõnes mõttes üks näitemäng ole. Ja kuna teatrit on meie ümber väga palju, siis ma väga ei pretendeeri nende mängumaale kolimisele. Igaüks hoiab ju omast hammastega kinni ja ega uustulijaid armastata. Minu huvi on, et loetaks. Mina ei taha kedagi segada. Minul on oma liivakast.
JAAN LUKAS
