Midagi pole parata, heitlike ilmadega on teed ülilibedad. Kui pidevalt külmetab-sulatab-külmetab, siis meenutavad eriti just kõrvalteed pahatihti kumerat peeglit. Ja jääle sadanud lumi muudab olukorra veelgi hullemaks.
Maanteametil on omad normid, mida teehooldajad peavad järgima. Igaühel meist on omad kogemused libeduse ja tuisuga ning enamasti juhtub nii, et teid hakatakse lahti lükkama alles siis, kui sadu järele jäänud. Need teed, kus sõidab koolibuss, peaksid aga olema esmajärjekorras puhtad ja hooldatud. Loomulikult väidab hooldaja, et tema on normidest lähtuva teinud õigel ajal. Võimalik, aga on veel midagi olulist, see on inimlikkus. Kui kohalik hooldaja teab, et teed kasutab koolibuss, tegeleb ta kõigepealt just selle lõiguga. Aga meil pole enam kohalikku hooldajat… Kord, kus kõike ainult sendi täpsusega mõõdetakse ja ülejäänu kellelegi korda ei lähe, ongi toonud rahulolematuse. Ja sõnast “kohalik” on meie tähtsate valitsejate jaoks ammugi sõimusõna saanud.
